Kriminaalpolitseinikest pooled kaotavad staatuse

Politseis on praegu käsil mitmeid muudatusi. Foto: Toomas Huik

Kriminaalpolitseiniku ametisse jäävad korrakaitsjad alluvad alates oktoobrist prefektuuri kesktalitusele, menetlejad aga kohaliku politseijaoskonna juhile.

Muudatuste tuultes politseis võetakse ette taasiseseisvunud Eesti suurim kriminaalpolitseireform. Selle käigus kaotavad oma ametinimetuse umbes 400–500 praegust kriminaalpolitseinikku, kellest saavad jaoskondades menetlejad.

Oktoobrist rakenduva muudatuse idee on lihtne: kõik kuritegude otsese uurimise ja avastamisega tegelevad ametnikud jäävad edaspidigi kriminaalpolitseinikeks. Neist, kes otseselt jälitustööga ja uurimistaktika planeerimisega ei tegele, saavad menetlejad.

Puust ja punaselt ette tehes: politseinik, kes suhtleb infoallikatega, analüüsib kuriteokoha lähedusest võetud videosalvestisi ja teeb muud jälitusametniku tööd, on ka oktoobris kriminaalpolitseinik edasi. Politseinikust, kes istub enamiku tööpäevast jaoskonnas ja töötab läbi talle ette toodud kuriteoavaldusi, saab oktoobrist menetleja.

«Muudatus tähendab, et ligi pool tänastest kriminaalpolitseinikest hakkab tulevikus tööle süüteomenetlejatena, kes alluvad kohalikule jaoskonnale. Nimetus «kriminaalpolitsei» jääb aga tähendama seda, mida tavainimene tõenäoliselt eeldab – keeruliste ja raskete kuritegude uurijaid, kes lahendavad narko-, korruptsiooni- ja majanduskuritegusid, uurivad kuritegelikke grupeeringuid, rahapesu ja keerulisi tapmisi,» selgitas reformi eestvedaja, politsei- ja piirivalveameti juhi Elmar Vaher.

Kriminaalpolitseinikud hakkavad alluma kesksele juhtimisele. Näiteks Saaremaale alles jäävad paar kriminaalpolitseinikku hakkavad alluma Pärnus paiknevale Lääne prefektuuri kesktalitusele. Menetlejate ülemuseks saab seevastu kohaliku politseijaoskonna juht, kellel tekib õigus suunata nii-öelda pisikuritegudevastast võitlust.

Reformi idee on sel viisil tugevdada kogukonnakeskset politseiüksust ning anda neile oma tegevuses rohkem iseseisvust ja otsustusõigust.

«Iga Eesti maakond väärib tugevat kohalikku politseid. Ma anname jaoskondadele jõudu juurde ning kõik politsei- ja piirivalveameti tööliinid maakonnas hakkavad alluma jaoskonnajuhile. Erandiks jäävad välispiiri valvamine ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus,» rääkis Vaher.

Keskkriminaalpolitsei juhi Indrek Tibari sõnul ei muudeta midagi lihtsalt muutmise enda pärast. «Politsei alustalaks on tulevikus tugev maakondlik politseijaoskond,» ütles Tibar. «Kui tahame tugevat kogukonnakeskset politseid, peame andma jaoskonnajuhtidele ka paremad hoovad turvalisuse tagamiseks.»

Tibari sõnul hakkavad menetlejad tulevikus lahendama kuritegusid ning vajadusel raskemaid väärtegusid, lähtudes probleemist endast, mitte seadusest tulevast piirist kuriteo ja väärteo vahel. «Selline töökorraldus aitab kohalikul tasandil hoomata paremini süütegevuse tervikpilti, samuti näha, millised on need soodusasjaolud, mille tõttu tegusid üldse toime pannakse.»

Tema sõnul toob jäiga piiri hoidmine kriminaalpolitsei ja korrakaitsepolitsei vahel kaasa selle, et näiteks 63-eurose varguse korral otsib varast üks inimene, 65-eurose (praegune kriminaliseerimise piir) varguse korral otsib järgmisel päeval kurjategijat juba teine ametnik – sedapuhku kriminaalpolitseinik.

Peadirektor Vaher ja kriminaalpolitsei juht Tibar kulutavad valdava osa sellest töönädalast reformi tutvustamisele prefektuurides. Amet ei avalikustanud, kuidas mõjutab ametinimetuse muutus täpselt inimeste töötasu.

«Palga kohta saan lubada, et järgmisel aastal tõuseb nii kriminaalpolitseinike kui jaoskondades töötavate menetlejate palk. Tõsi, see palgatõus ei tule nii suur, kui tahaksime,» lausus Tibar.

Kommentaar

Indrek Tibar

keskkriminaalpolitsei juht

Kriminaalpolitsei jätkab võitlust raske peitkuritegevusega – nende kuritegude puhul ei ole erinevalt näiteks joobes autojuhtimisest või kauplusevargusest asjaolud algul sugugi selged. Nende kuritegude lahendamine vajab tihti analüütikute kaasamist, pikaajalist jälitustegevust ja muud, et jõuda kuritegudeni ja kurjategijateni. Selliste kuritegude uurimist jätkavad kesksed üksused keskkriminaalpolitseis ning neljas prefektuuris.

Mõistan, et paljudes politseinikes võib muudatus tekitada sisemise identiteediküsimuse – kui olen aastaid töötanud kriminaalpolitseinikuna, siis kuidas ma olen nüüd maakonnapolitseis menetleja? Samas, mina seda nii ei näe. Identiteet ei rajane üksnes sellel, kuidas me end kutsume, vaid sellel, mida me turvalisema elukeskkonna heaks saame teha. Usun, et endast parima andev menetleja suudab turvalisema kogukonna jaoks nii palju ära teha, et see, kas politseinikku kutsutakse kriminaalpolitseinikuks või menetlejaks, ei ole tegelikult nii oluline, kui võib esialgu tunduda. Oluline on see, et politseid tuntaks inimese abistajana ja politseiniku identiteedi määraja on tema professionaalsus.