Marek Tamm: ruumi­kunst

Marek Tamm Foto: SCANPIX

Neljas Köler Prize’i näitus jagunes minu silmis kaheks: ühel pool tajule apelleerivad ruumiinstallatsioonid, teisel pool pigem taibule rihitud kontseptuaalsed kunstiteosed. Ei salga, et mind köitsid esmajoones esimesed, sest paraku kipub kontseptuaalne kunst toimima nagu ristsõnamõistatus – kui lahendus käes, kaob selle vastu huvi.

Köler Prize’i nominentide näitus EKKMis

Avatud 16. juunini

Seevastu tööd, mis jahtisid vaatajat tervikuna, kogu tema meeleaparatuuri, mitte üksnes analüüsivõimet, pakkusid elamuse, mis tõenäoliselt kummitab veel mõnda aega. Neid elamuslikke ruume oli minu jaoks näitusel neli: Jass Kaselaane kaks installatsiooni, Johannes Säre must tuba valge aknaga ning OÜ Visible Solutionsi hall tuba Tõnis Saad­oja maaliga.

Kui püüda need ruumid ühe mõiste alla koondada, sobiks hästi psühhoanalüüsist laenatud «ebaõdus» (sks das Unheimliche). Freudi järgi on tegemist nähtusega, kus miski mõjub meile tuttava ja võõrana, peibutava ja peletavana ühtaegu, põhjustades kognitiivse dissonantsi ja intuitiivse tõrjereaktsiooni. Tihti on tegemist n-ö tõrjutu tagasipöördumisega – ebameeldivate mälestuste pinnaleujumisega. Freud tsiteerib Friedrich Schellingit: «Ebaõdus on kõik see, mis pidanuks jääma saladuseks ja peidetuks, ent mis on tulnud ilmsiks.»

Konkurentsitult kõige ebaõdusam ruum on näitusel Jass Kaselaane «Nukkude väljak». Autor on prügikastide kõrvalt üles korjanud äravisatud nukud ja modelleerinud nende järgi üleelusuurused betoonist nukupead. Nukumürakad täidavad tihedalt (4 x 4 rida) kogu näitusesaali, millesse sisenejat tabavad kaks vastandlikku tõmmet – omaenda lapsepõlve ja väljapääsu poole. Ebaõdusust võimendavad fotod seinal, mis kujutavad betoonelamuid, mille vahelt autor nukud usutavasti leidis.

Niisama ehedalt ebaõdus on Kaselaane «Aed» – sünkmust prožektoritest palavaks köetud ruum, seinal väljasurnud loomade skeletipildid, keskel mustadest laudadest klopsitud kodakirik, mille sees hunnik poolpõlenud küünlaid. Kirik mõjub otsekui kustunud küttekeha, monument energiast tühjaks voolanud religioonile, samas on tema valge sisemus endiselt peibutav, tõrjutu pole meid veel päriselt lahti lasknud.

Kaselaane «Aiaga» haakub Säre «Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku», mis on omalaadi pahupidine ruum, kus sisemine ja välimine on vahetuses. Must ruum, mille põrand on kaetud tumeda kiviklibuga, mõjub välispidisena, ruumis terendav valge avatud aken kutsub aga justkui siseruumi. Aknast avanev valendus mõjub ebaõdususe kvintessentsina – soe ja ahvatlev sügavik, mis sunnib võitlema kiusatusega sellesse kaduda.

«Töö, mille tellis OÜ Visible Solutions maalikunstnik Tõnis Saadojalt» on ilmselt mõeldud kontseptuaalsena, ent toimib pigem meeleliselt: kogu halliks võõbatud ruum koondub otsaseinal rippuvale Saadoja meisterlikule maalile, saaliruum muutub otsekui maaliruumiks, sünnib kummastav efekt, kus enam ei saa aru, kas enne oli ruum või maal, või kus üks teiseks üle läheb.

Köler Prize’i näitus lubas jälle mõista, et kunstiline elamus sünnib tavaliselt siis, kui kunstiteos suudab vallandada vaataja peas tõlgendamisvajaduse, samas ennast siiski kätte andmata, eest libisedes ja kõikidele meeltele panustades. Sellest pingest tähenduse ja tähendusetuse, eritlemise ja kogemise vahel sünnibki elamus, teatav nihestus vaataja tajus, meeleline šokk, mis lubab näituselt väljudes maailma jälle uue pilguga vaadata.