Kartulimardikaid on kardetavasti eriti palju

Mahetootjatel on kõige kindlam moodus mardikatega võitlemiseks nende käsitsi ära korjamine põllult. Foto: Margus Ansu

Kuna eelmisel aastal jõudsid meie põldudel laialt levinud kartulimardikad anda kaks põlvkonda järglasi, on sel aastal oodata kahjurite arvu suurenemist. See tekitab peavalu eelkõige mahe- ja väiketootjatele ning aiapidajatele, sest kartuliteadlase Luule Tartlani sõnul ilma korraliku keemilise tõrjeta tüütutest tegelastest lahti ei saa.

Eesti maaviljeluse instituudi vanemteaduri Luule Tartlani sõnul toodi kartulmardikas Euroopasse laevadega juba üle-eelmisel sajandil, kuid tol korral nende levik tõkestati. Maailmasõdade ajal aga kontroll nõrgenes ning tõrje vähenes ja mardikas tungis Euroopa aladel edasi. I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikas avastati alles 1922. aastal Bordeaux’ lähedal. Edasi levis kahjur Belgiasse, Šveitsi ja Saksamaale. II maailmasõja ajal liikus mardikas juba edasi 80–100 kilomeetrit aastas ning 1965. aastaks oli teda leitud juba enamikes Lääne-Euroopa riikides.

Ka Eestis leiti mardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal, kust ta levis edasi Tartu-, Valga- ja Võrumaale. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates ei ole kõiki koldeid suudetud leida.