Ülle Jaakma: maaülikooli teadus peab kasu tooma kogu Eestile

Taksikoer Fiona tunneb kevadistest jalutuskäikudest sama palju rõõmu nagu ta perenaine, kes on tunnistanud: teatud hetkedel ei ole inimesele õnnelik olemiseks midagi muud vaja, kui istuda kännu otsas, nuusutada kevade lõhnu ja kuulata kevade hääli. Foto: Erakogu

«Esimene vasikas läks aia taha!» kilkasid mullu sügisel ajalehtede pealkirjad. Seda küll mitte rõõmust teadlaste aastaid kestnud katsete tulemusel sündinud ja üle kolme kuu elanud transgeense kloonvasika Juuni surma tõttu, pigem haruldasest võimalusest kõige otsesemas tähenduses kasutada rahvapärast kõnekäändu esimesest vasikast, kes võib ebaõnnestuda.

Muide, Juuni oli maailmas teine kasvuhormooni geeniga vasikas. Seoses Juuniga ilmus pea kõigisse ajakirjandusväljaannetesse Eesti Maaülikooli professori Ülle Jaakma nimi, kes koos Tartu Ülikooli professori Sulev Kõksiga vastavat teadussuunda juhtis. Saime lugeda kirjeldusi tavainimesele käsitamatutestki protsessidest ja tehnoloogiatest, liiga vähe aga kõige selle juures olevast naisest.

Ma ei hakka siin kirjeldama tavaliste kloonloomade (neid on maailmas juba sadu) ega ka transgeensete loomade «tegemise» peensusi, olgu vaid öeldud, et maaülikooli teadlaste eesmärk on ei vähem ega rohkem kui inimesele ravipiima lüpsev lehm.