Armasta ligimest nagu iseennast

Sandral (Marion Cotillard) on aega kaks päeva ja üks öö, et oma töökoht säilitada. Foto: Kaader filmist

Sotsiaalselt kõnekaid mängufilme eksib meie kinolevisse haruharva.

Belgia autorifilmi suurkujude vendade Dardenne’ide värske, äsja Cannes’is esilinastunud teos räägib pealtnäha väga lihtsa argielulise loo: kliinilise depressiooniga pikalt haiguslehel viibinud Sandra seisab tööle naastes silmitsi koondamisega. Tema koht võib säilida vaid juhul, kui väikese kollektiivi enamus on nõus selle nimel kopsakast preemiast loobuma. Sandral on kõigest nädalavahetus, et kolleege ükshaaval ümber veenda.

Asjaosalistele, vastutuse kollektiivi kaela veeretanud ülemused välja arvatud, on olukord muidugi kõike muud kui lihtne. Meeleheite piiril vankuval, eneseusu kaotanud Sandral pole kerge töökaaslasi paluda; nood omakorda seisavad ränga valiku ees ohverdada kolleeg või jääda ilma rahast, mida enamikul neist äraelamiseks hädasti tarvis läheb.