Kuidas ma laulupeol tantsimas käisin

Foto: Kristjan Teedema

Nagu sõjas, kulub ka laulu- ja tantsupidudel suurem osa ajast mitte tegutsedes, vaid oodates. Kui sõdurid oma kaitsevärvi vormis saavad rahumeeli põõsaste all roomata, siis üleni valges peorõivas ei julge isegi murule istuda.

Laulupeo elavdamiseks on ikka tantsijaid juurde kutsutud ja meil naisrühmadega oli ülesandeks ette tantsida suureks tantsupeoks õpitud «Põlvest põlve», kolme põlvkonna naiste lugu. Meie noorimatena tantsisime seekord kolmandat põlvkonda, see tähendas umbes kahte minutit seismist ja pooltteist minutit liikumist.

Neljatunnisest peost kulus esinemisele seega vaid murdosa ja ülejäänu veetsime pinkidel šašlõki- ja sõõrikulõhnas kontserti vaadates. Juba poole peal hakkas suur istumine väsitavalt mõjuma ja paratamatult tekkis küsimus, miks ei ole kavas rohkem tempokaid lugusid või vähemalt selliseid, millele oskaks kaasa laulda.