Marju Lauristin, veel kord noor

Õpilane ja õpetaja, nüüd kolleegid: Priit Pullerits meenutamas Toomemäel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna hoone kõrval Marju Lauristinile 1980. aastate keskpaika, kui maailmavaatelistes vaidlustes sattusid nad ühte, marksistide leeri. Ajad on muutunud. Foto: Margus Ansu

Üheksa aastat tagasi põlgas Tartu Ülikool ta liiga vanaks. Sel kevadel näitas ta aga kõigile, et on jätkuvalt naksakam kui enamik meestest poliitikasauruseid. Ja rahvas usub tema suutlikkusse, nagu sai näha üle-eelmisel nädalavahetusel.

Mõnikord on olmedetailid olulised. Ja kõnekad. Kui palusin eelmise nädala lõpus, kas äsja europarlamenti valitud Marju Lauristin (74), Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor, leiab enne ärasõitu Brüsselisse võimaluse aru anda, mida ta järgnevail aastail ikka tegema ja kuidas elama hakkab, raalis ta peas paari sekundiga läbi oma kahe päeva plaanid ning teatas siis, et saame kokku... reede õhtul kell poole seitse. Siis on tal õppe- ja teadustöö vahelt veidike aega.

Ja ilmutaks ta siis pika nädala lõpus mingitki väsimusmärki! Ärge lootkegi. Ju ta ei saagi väsida, kui tööd ja kohustused, millega tuleb ühele poole jõuda enne, kui ta neli päeva hiljem Brüsselisse peab lendama, täidavad ka enamiku tema nädalavahetusest.

Üht asja tuleb lugejaile siiski veel öelda: olen töötanud Lauristini kolleegina Tartu Ülikoolis juba ligi veerand sajandit – tõsiasi, mille nentimine meid mõlemat pisut jahmatab –, mistõttu järgnev vestlus toimub sinavormis, nagu me oleme suhelnud juba 1990. aastate algusest saadik.

Kui Andrus Ansipi kaks nädalat tagasi saadud 45 037 häält oli väidetavalt rahva tänu pikaajalise töö eest peaministrina, siis sinu 26 871 häält tulid tänu millele?

Ma ei oska öelda.

See on sinult kui sotsioloogilt nii kehv vastus, et seda ei tahaks äragi trükkida.

Nii nagu tohter ei tohi iseennast lõigata, nii ei saa ka sotsioloog enda kohta midagi öelda. (Naerame.)

Tuli see üllatusena, et said kolmanda tulemuse?

Tuli küll. Ei, ega ma arvanud, et väga vähe hääli saan, sest paljud inimesed pöördusid tänaval ja mujal mu poole ja ütlesid, et hääletavad minu poolt. Aga mis tulemus tuleb – see oli täielik üllatus.

Vaatasin valimispäevaeelset teledebatti ja imestasin, et oled Edgar Savisaarest kümme  aastat vanem ja Ansipist 16, aga energiat ja sädet paistis sul rohkem kui noil kahe peale kokku. Kust su vitaalsus ja naksakus tuleb?

Ma tunnen end sisemiselt samasugusena nagu siis, kui sa 30 aastat tagasi ülikooli tulid. Ma ei ole kunagi ennast tundnud vanana.

Tuleb see geenidest või pead selle nimel pingutama, et olla kogu aeg nii energiline ja terane?

Tead, ma ei oska öelda, mis geenidest tuleb. Sest ühe poole geene ma ise ei tea: ma pole oma isa ju sama hästi kui näinud, olin nii väike, et ei mäleta midagi. Ema tean jällegi väga kõrge vanuseni, ja kui ta oli sama vana nagu mina praegu, on ta minu mälus ikka noor.

Mis tekitas sinus hullu mõtte kandideerida europarlamenti?

Mitte mis, vaid kes – Sven Mikser. Ise ei oleks ma läinud ennast pakkuma, mul ei olnud sellist mõtetki. Aga kui teistele tundus, et mu kandideerimine on vajalik, hakkasin mõtlema, miks see mulle endale huvitav on. Mõtlesin, et prooviks.

Olen õpetanud ülikoolis 42 aastat, mis tähendab, et need asjad, mis mul on siin olnud ütelda ja teha, olen ära teinud ja ära öelnud. Siin töötavad minu õpilaste õpilased – ja varsti tulevad juba õpilaste õpilaste õpilased – ning ma võin julgesti anda ained, mida olen õpetanud, noorematele kolleegidele, ilma et mul tekiks tunne, et minust jääb siia kohutav auk. Teisalt on mul huve ja mõtteid, mille üle võin siin Tartus mõelda, aga mul ei ole nendega midagi peale hakata. Seepärast oli [europarlamenti kandideerimine] tõesti uus väljakutse. Lisaks, kui tunned, et sul on veel võimalik teha tõesti midagi muud, on see iseendast põnev.

Samas olid ka mõned ajendid, mis veensid, et ma mitte ainult et võiks kandideerida, vaid peaksin seda tegema. Üks nendest oli [Briti peaministri] David Cameroni kuulus kõne, kus ta rääkis, kuidas idaeurooplased ujutavad üle vaese vana Inglismaa, kuidas Inglismaa tuleb lukku panna ja lukuvõti katki murda. Pean ütlema, et see lausa vihastas mind. Olen tegelenud palju uute ja vanade liikmesriikide vahekorraga, kirjutanud sellest artikleid, kuulunud rahvusvahelistesse kogudesse ja ekspertrühmadesse. Ei ole nii, et on kogenud inimesed läänest ja väiksed õpipoisid idast.

Teiseks kihutas mind tagant see, mis toimus Ukrainas. Euroopas muutunud situatsioonis on täiesti selge, et [ELi] idapiiri äärsete maade roll suureneb. Meie kogemuse mõistetavaks tegemine

Euroopas on meie kohus, keegi teine seda meie eest ei tee. Tundsin, et tänu oma uurimustele ja kontaktidele ühiskonnauurijatega teistest maadest on mul rohkem sõnu või keelt ja oskusi seletada asju paremini, üldeuroopaliku probleemina nii, et sellest aru saadakse.

Saan ma õigesti aru, et sind utsitas ka pettumus Euroopa passiivses kõrvaltvaatamises?

Mind on raske pettuma panna, kuna olen nende teemadega palju tegelenud. Pigem nägin, et teema, mis oli akadeemiline, on muutunud selgelt Euroopa tuleviku probleemiks.

Kolmas kandideerimise ajend on seotud Euroopa Liidu endaga. Küsimus, mis on Euroopa Liit, on väga teravaks läinud. Ja kui see on teravaks läinud, saab tõsta ka neid probleeme, mis on vahepeal pandud sahtlisse. Nii sakslased kui ka Põhjamaad on püüdnud rääkida, et Euroopa Liit ei saa tegeleda ainult vabaturumajanduse toetamisega, sest tööjõu vaba liikumisega tekivad uued sotsiaalsed probleemid. Aga britid on selle kogu aeg sahtlisse pannud.

Cameron nutab, et neile tulevad inimesed, ja meie nutame, et meilt lähevad. See on meie ühine probleem: meie tahame, et meilt ei läheks inimesed ära, ja Cameron tahaks, et neile vähemasti ei tuleks nii palju. Arvan, et tänu oma kogemusele uurijana on mul võimalik neid asju [europarlamendis] esitada, sõnastada, nende üle arutleda.

Ja lõpuks küsimus, kas Euroopa Liit peaks tugevnema või lagunema. Järjest rohkem ilmub neid, kellel on teatud mõttes anarhistlikud illusioonid, et iga riik ise on parem ja edukam ja etem. Arvan, et see sunnib koonduma neid, kes näevad meie gloobust kõrgemas perspektiivis – et kuskil on Hiina ja India, miljardilised jõud tõusevad. Selles olukorras öelda, et iga miljon peaks omaette tegutsema, tundub natuke naiivne.

Seega, europarlamendis on, millest rääkida, millega tegelda. Seal on ka teisi sotsiaalteadlasi. Nii et jah, mulle tundub see võimalus olla veel kord noor.

Millised olid kandideerimise vastuargumendid, mida vaagisid?

Vastuargument on Brüssel contra Tartu – kummas sina tahaksid olla?

Tartus!

Mina ka. Aga mind lohutab see, et ma väga armastan Strasbourgi (kus toimuvad kord kuus europarlamendi täiskogu nädalapikkused istungjärgud – P. P.). Olen seal väga palju käinud: olin Euroopa Nõukogu ekspert kaheksa aastat, enne seda olin kaks aastat Eesti delegatsiooniga Euroopa Nõukogus. Strasbourg on väga armas linn, meenutab mulle Tallinna – enne seda, kui Tallinna tekkis Mustamäe.

Olid riigikogu liige aastani 2003. Kas järgnevail aastail ei tekkinud tõesti mõtet, et võiks ka koduses suures poliitikas jõulisemalt kaasa mängida?

See aeg, kui mina olin poliitikas, oli poliitikas diletantide aeg. Siis oli vaja uusi ideid ja ei olnud vaja väga palju hoolida sellest, kuidas kõik on paika loksunud ning siit ja sealt ette kirjutatud. Siis oli võimalik tõesti püüda suuri visioone ellu viia – see oli põnev. Kõik oli algamas ja oli väga oluline, kuhu esimesed rööpad pannakse. Aga pärast 2003. aastat oli näha, et saabunud on ametnike aeg. Minusugusel ei ole selles ajas palju huvi ega võimalust midagi teha.

Olen poliitikaelus siiski natuke osalenud, näiteks Tartu volikogus ja oma erakonna programminõukogus, aga ülikooli töö oli sel ajal mulle palju rohkem pakkuv, palju sisulisem ja südamelähedasem. Kuid nüüd hakkab ülikoolietapp minu elus otsa saama. Kui mind nimetatakse pidevalt emeriidiks, ehkki olen täiskohaga professor, siis see tähendab sisuliselt pensioneerunud professorit. Parem olla tegevsaadik Brüsselis kui pensionär Tartus.

Kui sotside suurkogul erakonna peasekretär Indrek Saar küsis, miks sul on vaja europarlamenti pürgida, vastasid, et oled jõudnud ikka, kus vajad uusi väljakutseid. Mil määral tunned, et olid langemas mugavustsooni?

Ütleks pigem, et seda, mis minul on olnud noorele põlvkonnale edasi anda, olen püüdnud anda ja see on minu rõõmuks ka paljus pärale jõudnud. Minu ümber on noored doktorid täis ideid ja indu, nagu mina olin omal ajal, nii et mul on seda hirmus tore vaadata. Niikuinii jätkan ülikoolis mingite asjadega, ma ei lähe täielikult ära. Olen ka ühe teadusteema põhitäitjaid – seal on mul kohustus kuueks aastaks. Europarlament on viieks aastaks. (Naerab.) Ülikool on nii suur osa minu elust, et see ei kao kuskile. Aga uued väljakutsed ootavad mind pigem seal kui siin. Ülikoolis on uute väljakutsete jaoks vaja uusi noori inimesi.

Üheksa aastat tagasi saatis ülikool sind pensionile, sest olid liiga vana, 65, aga nüüd, kampaania ajal, ei tõusnud vanuse teema kordagi päevakorrale. On vanusesse suhtumises hoiakud muutunud?

Loodan küll. Kui tulla paljukõneldud mootorratta-reklaami juurde, siis algul oli too idee ka mulle üllatav. Aga hakkasin mõtlema – olen ikkagi kommunikatsiooni õppejõud –, et visuaalidel on samuti omad sõnumid, ja tolle reklaami pealisülesanne – lisaks muud tembud, mis sai tehtud –, oli näidata, et iga inimene on täpselt nii noor, nagu ta end tunneb. Küsimus pole aastanumbris, vaid selles, mida sa teed.

Olen sügavalt veendunud, et pensioniiga võiks olla paindlik: igaüks ise määrab selle, muidugi alates teatud east, alates teatud tööstaažist. Minu meelest on hull lugu, kui inimesele, kes on üle 50, hakatakse ütlema, et ta läheb varsti pensionile, teda ei ole ju mõtet koolitusele saata. Kui vaatan Eesti koolituste statistikat, on selge murdejoon: pärast 45. aastat kukub koolitustel käimise aktiivsus kolinal.

Või võtame muud näitajad, kus inimestelt on küsitud tulevikuplaane: on näha, et 50-aastaselt tekib psühholoogiline barjäär, mis on täiesti absurdne, kui meenutada laulva revolutsiooni aega – ma sain ju 1990. aastal 50. Ja Tunne Kelam, kes on minust neli aastat vanem, oli siis juba üle 50, kui sütitas eesti rahvast ja lõi Eesti Kongressi. Viiekümnes aasta on elukaare kuldne keskpaik, aga meil on sellest tehtud nagu Otepää kõrgustik, mis järsku kukub.

Meil tekkis siirdeajal kultus, et inimene elab peaaegu nagu aafriklane: saab 40 või 45 ja siis ongi kõik. Selle nägemuse murdmine oli ka üks mu kampaania sihte.

Kuidas praegu, mõni päev enne Brüsselisse sõitu, tunne on?

Tunne on, et semester lõpeb ja on vaja hinded panna (naerab), magistritööde kaitsmisel osaleda – ja siis kohe Brüsselisse minna.

Kui palju oled saanud teha taustatööd, milleks valmis olla ja kuidas süsteemid käivad?

Minuga on niiviisi – see võib olla halb –, et ma väga pikalt ette ei tööta. Pigem teen asju viimasel minutil ja intensiivselt. Kui ma Brüsselis kohal olen, on mul hotellis aega küll taustauuringut teha. Võtan arvuti kaasa ja guugeldan – miks pean selle peale siin aega raiskama?

Kas tead, kuhu lähed, kus ööbid?

Esialgu elan ilmselt hotellis, küll siis jõuab tasapisi vaadata. Ma võtan abikaasa ka kaasa. Me läheme sinna kahekesi.

Nii et Eesti jääb ka Peetri jagu vaesemaks. (Abikaasa Peeter Vihalemm on ajakirjandusteadlane ja sotsioloog – P. P.) Euroopa riisub meilt ikka suure koore!

Küllap Peeter jagab ennast Brüsseli ja Tartu vahel rohkem Tartu kasuks kui mina. Meil peab seal olema võimalus edasi koos tööd teha, nagu eluaeg oleme teinud. Võtame oma andmebaasid arvutiga kaasa.

Paar nädalat tagasi intervjueerisin Arteri jaoks endist eurosaadikut Siiri Oviiri ja mulle küll ei jäänud tema jutust väga muljet, et europarlamenditöö muuks palju aega jätab.

Nädalavahetused ikka jäävad. Jah, ma vaatasin ka, et plenaaripäevad on väga pikad, algavad kell üheksa ja kestavad õhtul üheksani. Aga neid on seal kolm ja pool päeva [kuus]. Võrreldes sellega, kuidas ma siin seitsmes suunas korraga jooksen ja tegutsen, arvan, et suundi jääb seal vähemaks ja tekib seda

aega, kus istuda, mõne asja üle põhjalikumalt järele mõelda ja midagi ka kirja panna.

Kas Peeter oli rõõmus, et saab Brüsselisse?

Meil oli pigem teistpidi: ma ei oleks muidu läinud, kui oleks pidanud sinna päris üksi minema. Meile oli see väga oluline, et saame seal koos olla ja koos oma tööd teha.

No siis peate küll ikka kähku korteri hankima.

Loomulikult. Aga tuleb rahulikult vaadata, et seal elamises oleks tööruumi. Peale selle: ma ei talu kontoreid, ja see suur kontorimaja, mis seal klaasist ja betoonist on, ajab mulle hirmu peale. Sellele vastukaaluks peab vaatama hoopis teistsuguse, rahulikuma ja vanamoodsama elamise, mis oleks väike pelgupaik.

Kui palju oma siinset elu Brüsselisse kolid?

Tööd võtame kohe kaasa. Meil hakkab septembris suur küsitlus «Mina. Maailm. Meedia». Peeter on selle põhiline kokkupanija. Uued andmed tulevad juba novembris. Siis peame mitme peale nelja eelmise küsitluse põhjal raamatu ära lõpetama. Kui need kõik saavad tehtud, eks siis vaatame, mis tuleval aastal tuleb.

Ega sa üle pinguta?

Ma ei tahaks paha nalja teha, aga eks seda näe siis, kui sussid püsti on. (Naerab.)

Inimesed tegelevad ju väga palju igasuguste narkootikumidega, olgu see sport või meelelahutusseriaalid või päris uimastid. Mulle on need numbrid – kui lähen arvutisse oma andmebaasi, tunnen end hoopis teises dimensioonis, mis annab mulle meelerahu. Võtan oma numbrinarkootikumid Brüsselisse kaasa.

Kuuldavasti plaanid nädalalõppudel tulla ülikooli õpetama. On see ikka realistlik plaan?

Jah, jätan ilmselt mõne seminari pidada ja mõne loengugi ja jäävad ka oma juhendatavad. Brüsselist sõidetakse ju neljapäeva õhtul ära, ollakse reede, laupäev, pühapäev kodus ning siis sõidetakse esmaspäeva hommikul tagasi. Kella 6.50ks esmaspäeva hommikul Tartust lennukile jõuda on siiski väga vara, võimatu. Ilmselt hakkan tagasi sõitma pühapäeval.

Ühe oma suure aine, mida olen õpetanud 40 aastat, sissejuhatuse massikommunikatsiooni teooriasse, olen juba üle andnud noorematele. Minu kõige suurem aine, mulle ka keskne, on poliitiline kultuur ja poliitiline kommunikatsioon. Siin hakkab noorem vahetus alles kujunema, see võtab veel aasta-paar aega. Nii et seda jään õpetama, aga koos tiimiga.

Lisaks, ega tänapäeval ole ju mingit raskust lugeda tudengite töid internetis.

Kuid professorit tahaks ikka näost näkku ka näha!

Ilmselt jään 0,2 kohaga professoriks edasi.

Kuidas kavatsed end uustulnukana ligi 800 saadiku seas maksma panna ja kuuldavaks teha?

Ega kogu aeg pea end ligi 800 inimesele kuuldavaks tegema. 800-le teed end kuuldavaks suurel plenaaristungil, kui kõik on saalis. See tähendab mikrofoniga kõnelemist, mille kogemus mul on ja seda ma ei karda.

Aga kõige tähtsam küsimus on, kuidas teha ennast kuuldavaks fraktsioonis. Eesti kuus saadikut on jaotunud niiviisi, et kolm – liiati Reformierakonnast ja Keskerakonnast, millest ma ei hakka praegu rääkima – on ninapidi koos liberaalide fraktsioonis, mis ei ole kõige suurem, siis on üks vabakäigusaadik, Indrek Tarand, kes teeb, mis tahab, ja käib, kus tahab, ja meie kahekesi Tunne Kelamiga, kaks veterani, oleme kumbki kahes kõige suuremas fraktsioonis. See paneb peale väga suure kohustuse, et pead suutma fraktsioonis süveneda, millised on jõujooned ja teemad, pead õppima inimesi tundma, et suuta Eesti jaoks kõige olulisemates teemades fraktsiooni kaasa tõmmata ka siis, kui teised on teisel arvamusel.

Tunned innustust sellest, mis ees ootab, ja võitlustahet?

Loomulikult, see käib asja juurde. Sotsid on europarlamendis üsna mitmehäälsed, nende vasaku ja parema tiiva meelsuse erinevus on väga suur. Oskus dialoogi tekitada on kõige suurem väljakutse. Tuleb saavutada [fraktsioonis] see, et sind ei vaadata, et oled ei tea kust Euroopa pimedast nurgast, kuskilt Ida-Euroopast äsja puu otsast alla tulnud hull vanamutt.

Kuna olen olnud palju nii rahvusvahelistel konverentsidel kui ka Euroopa Nõukogus ja ÜROs, on mul kogemust, kuidas eri rahvusest, erineva kultuuri ja vaadetega inimestega arutada asju nii, et mitte nendega vastanduda, vaid leida ühine pinnas ja iva, mille ümber on võimalik teisi koondada. Mu elukutse ülikoolis on rääkimine, samuti on mul tulnud inglise keeles piisavalt palju vaielda, nii et tunnen ennast sealses vees suhteliselt vabalt.

Kas NSV Liidu rahvasaadikute kongressi kogemus tuleb siin samuti kasuks?

Seal oli ikka hoopis teine, mingis mõttes sõjaolukord. Seal olime nagu luuresalk vaenlase tagalas. Europarlamendi idee on aga üksmeel, jõuda konsensuseni. Vastalisus ja võitluslikkus, arvan, et tekitab seal pigem võõrastust.

Mis võiks olla kõige raskem, milleks tuleb end järgnevail aastail valmis panna?

Seda ma ei oska öelda. Kes meist oleks osanud öelda aasta tagasi, mis on selle aasta kõige kuumem teema?

Euroopa Liit on näidanud, et see konstruktsioon, mis tehti rahu nimel, on praeguses kriisiolukorras nõrk. Nüüd on roosiline aeg möödas. Peab hakkama vaatama, kuidas seda konstruktsiooni tugevdada. See peab olema midagi teistsugust, kui on Ameerika Ühendriigid, ja see ei saa olla nagu Nõukogude Liit – jumal hoidku selle eest! See peab olema midagi täiesti uut. On vaja astuda mitu sammu edasi. Kuidas astuda, seda peab hakkama arutama.

Ja kui viis aastat läbi saab, mis võiks olla järgmine väljakutse?

Kõigepealt peab Brüsselis ellu jääma. Sõna otseses mõttes ellu jääda tähendab tulla tagasi nii, et oled veel elu- ja töövõimeline, ja tulla võib-olla ka õigel ajal tagasi, kui hästi töövõimeline pole.

Niisiis annad endale ikka aru, et see saab olema karm aeg?

Kõige karmim saab olema sõitmine – mustlaselu on karm. Kui sellega enam-vähem kohaneda, mida ma loodan, et kohanen, sest olen elus nii palju sõitnud, ja kui leian õige tasakaalu parlamendi rääkimise töö ja selle tegevuse vahel, mis ma enda jaoks teen arvutis numbritega ja ilma numbriteta, nii et ma suurde bürokraatiamasinasse ei upu, siis arvan, et jään ellu.

Marju Lauristin (74)

Euroopa Parlamendi saadik, Tartu Ülikooli professor

sotsioloog, ajakirjandusteadlane, poliitik

Sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas

Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina 1966

Töötanud 1962–1966 Eesti Raadio toimetajana

Aastast 1970 töötab Tartu Ülikoolis:

1970–1972 sotsioloogialaboratooriumi juhataja, seejärel ajakirjandusõppejõud

aastast 1983 dotsent

1987–1989 žurnalistikakateedri juhataja

1995–1999 sotsiaalpoliitika professor

1999–2003 poliitilise kommunikatsiooni erakorraline professor

aastast 2003 sotsiaalse kommunikatsiooni professor

Poliitiline tegevus:

1988 Rahvarinde asutajaid

1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik

1990 Eesti Komitee liige

1990–1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu liige

1992, 1994–1995, 1999–2003 riigikogu liige

1992–1994 sotsiaalminister

Abikaasa Peeter Vihalemm, ajakirjandusteadlane ja sotsioloog