Piratez Moi! *

Foto: Erakogu

Lyonis musikaalsesse perekonda sündinud Jean-Michel Jarre ei leiutanud küll elektroonilist muusikat, see oli juba enne teda olemas. Jarre purustas aga laialt levinud eksiarvamuse, et see on midagi ennast intellektuaalideks pidavate happefriikide eksperimenteerivast maailmast. Mingis mõttes langes Jarre muidugi enda kaevatud lõksu, kui mugandas oma loomingut selleks, et vastu tulla miljonipäise kontserdipubliku soovidele, ning see avaldas mõju tema loomingu varasalve uskumatult hüpnootilistele ja kaunitele, tõesti igavikulistele helimaastikele.

Jarre’i 1981. aasta album «Magnetic Fields» oli üks esimesi, mida lasksin endale kõplamise raske vaevaga teenitud raha eest lindistada. Kaheksakümnendate hakul levisid esmalt Tallinnas, hiljem ka Tartus ja Pärnus niinimetatud helistuudiod, kus tellijale salvestati kummalisi teid pidi meieni jõudnud lääne muusikat. Põhimõtteliselt oli tegu riikliku piraatlusega, aga tollal ei osanud keegi sellele nii mõelda. Perfokaartidest kataloogide järgi sai teha oma valiku, tellimus täideti umbes nädalaga. Rataskaevu tänaval näiteks oli selline stuudio ühes ruumis šiki õmblusateljeega. Istusin nahkdiivanil koos peente prouadega ja häbenesin natuke oma kulunud tenniseid, aga õhin uute plaatide pärast oli igasugusest häbist üle ning kirjutasin erutusest väriseva käega endale märkmikku nimesid ümber. «Magnetic Fieldsi» palasid mängisin hiljem isegi diskodel, ja tantsiti küll.

Ka Jean-Michel Jarre’i jaoks olid siis väga õnnelikud ajad. 1976. aastal oli tal viimaks pärast korduvaid ja ülbeid äraütlemisi välja lasta album «Oxygene». Ja massid nägid, et see on hää. Ajakiri People valis Jarre’i isegi aasta inimeseks!