Täna Postimehes: peremajad ei ole muutnud lastekodusid kodudeks

Tallinna lastekodu Maarjamäe keskus oli esimene, kus valmisid eurorahade toel ehitatud peremajad. Foto: Tairo Lutter

Asenduskodudele ehitatud kümned peremajad ei ole toonud vanemliku hooleta laste ellu sisulist muudatust, mida peremajasid kavandades optimistid lootsid.

12 aasta jooksul on Eesti riik eurorahade toel ehitanud 36 peremaja üheksale asenduskodule, kus on kohti 288 lapsele. Selleks kulunud 16 miljonit eurot ning sel ja tuleval aastal valmivad veel seitse peremaja kolmes asenduskodus.

«Muutunud on keskkond, õhkkond, välja arvatud töö sisu,» tunnistas neljandat aastat töötava Pärnu lasteküla juhataja Ülle Männiste. «Töötame samuti nagu varem ja meil pole ka 24-tunnist süsteemi, vaid meil on ikka päeva- ja öökasvatajad,» kirjeldas Männiste.

Kui neli aastat tagasi Pärnus uusi maju ehitati ja suurest lastekoduhoonest peremajadesse kolimiseks valmistuti, arutasid lastekodu juhid kasvatajatega, kes oleks valmis olema tööl järjest mitmeid päevi, lausa nädalaid.

Männiste tunnistas, et ükski kasvataja polnud selliseks elumuutuseks valmis ning tema ei soovinud juhatajana olla see, kes oma töötajad tööta jätab. Lisaks polnud tal usku, et leiab särasilmsed uued inimesed, kes sooviksid perevanematena tööle asuda.

«Tavapärast kodutunnet ei saa tekkida, kui kasvatajad vahetuvad,» ütles Tartus Mäe kodus kasvanud ja praegugi kõrgkooli õpingute ajal elav Ulvar Kirs. «Igaühel on küll oma tugikasvataja, aga need vahetuvad, kui laps ühest (lastekodu)perest teise läheb või kasvataja töölt lahkub,» lisas ta. «Kui meilt hiljuti lahkus üks kasvataja, elasid mõned nooremad lapsed seda emotsionaalselt üle. Kuigi nii hull selline asi ka pole, nagu oleks siis, kui ema oleks surnud,» rääkis noormees.

Lastekodude juhatajad tunnistavad, et kasvatajaid ja veel enam osalise ajaga perevanemaid on keeruline leida: keskmine palk jääb 500-600 euro vahele ning töö on pingeline. Päris perevanemaid, kes lastega koos elavadki, suurte lastekodude juhid ei otsigi.

«Kui viis aastat tagasi oli uute pereemade leidmine meile suur väljakutse, siis viimastel aastatel ei ole see enam nii keeruline,» tunnistas vastupidist SOS Lasteküla Eesti tegevjuht Margus Oro.

«Suuri lastekülasid me enam juurde ei ehita,» teatas Oro. Veelgi enam – SOSis ollakse valmis, et ühel päeval jääb Keila lasteküla tühjaks. Ei, mitte seepärast, et vanemliku hooleta lapsi Eestis vähemaks jääks. Asenduskodudes elab juba hulk aastaid pidevalt ligi 1100 last.

Mõistes, et suur lasteküla, ükskõik kui kodune ja ilus, ei ole lapse kasvamiseks parim koht, on SOS ühingus võetud ette üle Eesti kasuvanemaid koolitama hakata, et hoolt vajavad lapsed leiaksid kodu, mis ongi kodu.

«Meil on kaks peret, kus juba on lapsed ja meil on plaan jõuda paari aastaga 40 või veel enama pereni,» nimetas Oro, kes usub, et ühiskond on niisuguseks sisuliseks muutuseks asendushoolduses üha enam valmis. Eelkõige näeb Oro kasuvanematena 45 pluss vanuses inimesi, kes on oma lapsed suureks kasvatanud, aga oleksid valmis veel kas või ühe põlvkonna lapsi üles kasvatama.

Lisaks SOSi suurele plaanile on ka kasuperesid ühendavad organisatsioonid omalt poolt viimastel aastatel üha enam pakkumas kasuperedele tuge. Iseenesest tekib kasuperesid tekib aga vaevaliselt juurde. Isegi kasupereks saamise eeldust, PRIDE koolitusi ei ole viimasel aastal peaaegu toimunud.

«Oleks hea, kui ka teised lastekodud muutuksid SOS lasteküla sarnaseks, aga veel parem oleks, kui tekiksid võimalused, et lapsed saaksid kasvada asenduskodu asemel kasuperedes,» soovis Ulvar Kirs.

Oro on aga sama meelt teiste asenduskodude juhtidega, et osa lastekodusid jääb alati alles – keerulisemate erivajadustega lastele.

Pikemalt loe Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.