Vangid nõuavad riigilt kannatuste eest raha

Tallinna vangla kamber 221. Illustratsioon: Pm

Hagide laine põhjustas inimõiguste kohtu otsus, et üht kinnipeetavat on Tallinna vanglas koheldud ebainimlikult.

Tallinna vangla 11 kinnipeetavat kaebasid Eesti riigi kohtusse pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas eelmise aasta lõpus, et vanglas rikuti inimõigusi. 11 kohtuhagi põhjus on üks ja sama ning kaunis proosaline: neil kinnipeetavail tuli Tallinna vanglas elada liiga kitsastes tingimustes.

Inimõiguste kohus otsustas, et 2,55 ruutmeetrit kambripinda ühe inimese kohta on vangi inimõiguste rikkumine. See aga oli just olukord, mis Tallinna vanglas eelmisel aastal valitses.

Riiki hagevate vangide nõuded on erinevad. Kes tahab «ebainimlike» tingimuste talumise eest kompensatsiooni mõnisada, kes mitukümmend tuhat eurot.

Üks äärmuslikke näiteid on kütuseärikast majanduskurjategija Marko Kalevi kaebus. Mees nõudis riigilt liiga kitsukese kambri eest moraalset hüvitist 89 400 eurot. Kokku viibis ta Tallinna vangla «ebainimlikes» tingimustes 156 päeva. Lisaks soovis Kalev, et riik hüvitaks talle 6,6 miljonit eurot, sest ta ei saanud vanglas viibides kaitsta oma huve teistes temaga seotud äriühingute kohtuasjades.

Tallinna halduskohus rahuldas 16. aprillil Kalevi kaebuse osaliselt. Raha mees ei saanud. Esiteks olevat kuue miljoni euro suurune varaline kahju tõendamata. Teiseks korvavat moraalse kahju juba ainuüksi see, kui kohus on otsustanud, et vangla tegevus oli õigusvastane.

11 hagi seas pole ühtegi jõustunud juhtumit. Küll on kohtud andnud esimestes astmetes

õiguse kinnipeetavaile ja jätnud konkreetsed kahjusummad välja mõistmata. Raha saamiseks peavad vangid ilmselt läbima kohtumõistmise pika kadalipu Euroopas.

Ilmekas näide selle kohta on mees, kelle suhtes Euroopa kohtus langetatud otsus põhjustaski eespool nimetatud hagide tulva. Staažikas narkoärikas (kolm karistust viimase kümne aasta jooksul), aastaid tagasi Lääne-Virumaal Laekvere vallas koos narkolaboriga õhku lennates plahvatusest õnnekombel eluga pääsenud Terki Tunis kaebas Eesti riigi kohtusse. Tunis kaebas, et teda oli Tallinna vanglas veedetud kahe aasta ja kümne kuu jooksul koheldud ebainimlikult: tal ei lubatud kasutada vangla spordisaali ja liiga väikese kambri tõttu tekkisid tal seljavaevused.

Eestis kõigis kohtuastmetes kaotanud Tunis sai mullu 19. detsembril õiguse Euroopa Inimõiguste Kohtus. Tunisele mõisteti Eesti riigilt moraalse kahjuna välja 10 000 eurot ning 3000 eurot kohtukuluks. Otsus jõustus 18. märtsil.

Probleeme on vaid Tallinna, Harku ja Murru vanglaga

Euroopa Inimõiguste Kohtu varasem praktika pidas alla kolme ruutmeetri suurust kambripinda kinnipeetava kohta inimõiguste seisukohalt vastuvõetavaks. Nii oli otsustatud juba 2001. aastal kohtuasjas Valašinas vs Leedu.

Veel 2007. aastal märkis inimõiguste kohus kohtuasjas Trepaškin vs Venemaa, et põhimõtteliselt ei saa määrata minimaalset vajalikku pinda, sest kõik sõltub asjaoludest: kambris viibimise kestusest, võimalustest liikuda väljaspool kambrit, kinnipeetava füüsilisest ja vaimsest tervisest jne.

Muutus toimus eelmise aasta alguses, kui kohus võttis kolmel korral (Blejusća vs Rumeenia 19. märtsil 2013; Torreggiani ja teised vs Itaalia 8. jaanuaril 2013; Insanov vs Aserbaidžaan 14. märtsil 2013) seisukoha, et aktsepteeritav miinimum on siiski kolm ruutmeetrit kambripinda inimese kohta.

Tänavu 1. jaanuaril jõustus seepärast justiitsministri määrus, mis suurendas vangla sisekorraeeskirjas kambripinna nõutava suuruse kolmele ruutmeetrile kinnipeetava kohta. Muudatus puudutas vaid Tallinna ning Harku ja Murru vanglat, kus põrandapinna suurus oli enne vangi kohta 2,5 ruutmeetrit. Moodsates Tartu ja Viru vanglas on kambripinda vähemalt neli ruutmeetrit kinnipeetava kohta.