/nginx/o/2010/06/29/394621t1hdf3a.jpg)
Näib, et jalgpalliajalugu on juba valmis. Edaspidi saab lisada vaid pelgalt jooksvaid sündmusi, kuid püsivad jõujooned on paigas ning neid nihutada on vist võimatu. Maailmameistrivõistluste aegu saab see veendumus vaid kinnitust. Inglismaa ja Saksamaa kaheksandikfinaali lõpuminutitel tabasin end mõttelt, et kas inglased mitte ei keskendunud kohtumise eel mängujärgsetele penaltitele ning unustasid, et nendeni jõudmiseks tuleb mängida 90 pluss 30 minutit.
Saksamaa koondise väravavahtide treener, endine koondislane Andreas Köpke rääkis enne mängu Inglismaaga, et ta jutustas tänastele koondislastele 1996. aasta Euroopa meistrivõistlustest, kus sakslased poolfinaalis inglasi mängujärgsete penaltitega võitsid.
Köpke ütles, et mängijatel, kellest paljud olid tolle turniiri ajal veel üsna väiksed, pani tema jutustus südame kiiremini lööma. Oleks ekslik arvata, et neid südamelööke eelseisvale mängule kaasa ei võeta ning need seal vähimatki rolli ei mängi. Täpselt sama võib uskuda ka inglaste kohta.
Loomulikult andis meedia duelli eel pingetesse peamise panuse, sundides muu hulgas Inglismaa peatreeneri Fabio Capello juba kaks päeva enne kohtumist avalikustama need viis mängijat, kes penalteid lööma hakkaksid. Seejärel asuti aga samal teemal küsitlema toda Capello väljavalitud viisikut. Ühesõnaga, meedia kraapis lahti vaid vanu haavu.
Meedia identifitseerib jalgpalli paljuski just ajaloo kaudu: Itaalia oli nii ja nii mitmes tiitlikaitsja, kes ei pääsenud alagrupist edasi; Ghanast võib saada esimene Aafrika meeskond poolfinaalis; inglased kardavad penaltiseeriat jne. Ajalugu annab jalgpallile turvalise raamistiku, aitab orienteeruda, kuid paneb paika ka kaanonid.
Jalgpalliajalugu ei saa vaadata lahus meediaajaloost, sest just meedia on jalgpalliajaloo kujundamisel täitnud suurimat rolli. Meedia on paika pannud ümberlükkamatud ootused ja samas aidanud unustada tõeliselt väärtuslikke saavutusi. Mõned päevad tagasi tegi Brasiilia peatreener Dunga huvitava märkuse maailma üheks parimaks meeskonnaks peetava Brasiilia 1970. aasta koondise kohta, öeldes, et too meeskond on paljuski ülehinnatud.
Dunga ütles: «Meil ei olnud tol ajal kodus telerit ning kui nüüd tolle meeskonna mängu näidatakse, vahendatakse vaid tipphetki.» Dunga lisas, et kui ka praegusest Brasiilia koondisest kujundada tervikpilt vaid parimate momentide põhjal, peaksid fännid seda meeskonda samuti väga eriliseks. Nagu aga teada, võrreldakse Brasiilias kõiki järgnevaid koondisi just tolle 1970. aasta omaga, ja kui uskuda Dungat, siis aluseks on vaid väljanopitud tipphetked.
Ent meedia on täitnud tähtsat rolli ka mälu kustutamisel. Kui üldse otsida kinnitust väitele, et ajaloosaavutused järgnevate võistluste eel rolli ei mängi, siis parimaks näiteks on käimasoleval turniiril veerandfinaali jõudnud Uruguay.
Loomulikult on Uruguay fookusesse mittejõudmisel ka sportlikud põhjused – sageli on Uruguay meeskond olnud lihtsalt nõrk. Kuid see argument pole eriti tugev, sest paljude teiste sportlikult nõrkade meeskondade ebaõnnestumistesse on suhtutud kui üllatustesse.
Seda seepärast, et ajalooliselt on soosikud juba välja kujunenud. Nii näiteks tuli jalgpallimaailmale Inglismaa koondise eemalejäämine kahel järjestikusel MMil 1970. aastatel väga suure üllatusena. Samal ajal võib aga Uruguay mittekvalifitseerumine (nt 2006) jääda peaaegu tähelepanuta.
Kuid miks peaks Uruguay õnn või ebaõnn meediat huvitama? Eks ikka seepärast, et Uruguay on võitnud kaks MM-tiitlit ehk täpselt niisama palju kui alatised soosikud Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Holland ja Portugal viie peale kokku.
Uruguay erinevus eespool nimetatutest avaldub selles, et tema suurimad saavutused jäävad eelajaloolisse aega (1930 ja 1950) ehk aega, mil meedia nende võite üle maailma kajastada veel ei suutnud. Esimesed teleülekanded MMilt tehti 1954. aastal ning pärast seda on Uruguay jõudnud vaid korra (1970) poolfinaali. Jalgpalliajalugu on filmitud ajalugu.