/nginx/o/2008/06/19/50923t1h14fa.jpg)
Keemikuharidusega Roheliste erakonna liige Marek Strandberg leiab, et kui tõsiasi, et Vabadussõja võidusammast saanuks teha ka plastikust sellisel moel, olnuks teada, oleksid ka mitmed Eesti tegijad soovinud sellel konkursil osaleda ning tulemus võinuks olla atraktiivsemgi.
«Julgen arvata, et need tehnolooglised lahendused oleksid olnud ehk atraktiivsemaki: suurematükline klaasimurd, reljeefne pind jne,» selgitas Strandberg Postimees.ee’le.
«Mina avastasin selle tõsiasja, et tegu võib olla plastikuga siis, kui üks tuttav kutsus mind vaatama, mis toimub võidusamba treppide all oleva kinnitusseguga. See «roomab» trepiplaatide alt lihtsalt välja,» kirjeldas Strandberg nähtut.
«Samal vaatlusel läksin ka samba lähedale ja siis nägin esimest korda ka paneeli serva. See oli kaetud klaasliistuga. Siis sai mulle ka selgeks, et tegu ei pruugi olla klaasmonoliidiga. Kirjutasin sellest oma veebipäevikus,» selgitas riigikogu liige.
Võidusamba ühe autori Rainer Sternfeldi sõnul ei ole sellest kunagi saladust tehtud, et klaaspaneelid kujutavad endast omamoodi paketti, mis on mõlemalt poolt kaetud klaasiga, sisemuses on aga klaasikildudega akrüülpolümeer ehk plastik.
«See ei ole nüüd küll mingi üllatus, seda on juba samba loomise algusest peale räägitud,» ütles puhkusel viibiv Sternfeld.
«Ma arvan, et Rainer Sternfeld teadiski algusest peale, et tegu on plastikuga,» pareeris Strandberg.
«Samba sünni alguperioodil kohtusin nii samba autorite kui selle sihtasutuse juhi Aivar Reivikuga. Mind ärgitas selleks riigikogu kolleeg Trivimi Velliste. Omalt poolt pakkusime kolleegidega välja sambamaterjaliks monoliitsena valatava nn läbikumava betooni. See on selline materjal, kus risti läbi tehiskivi pinna on toodud valgusoptilised kiud, mis on sama paisumiteguriga, mis betoongi,» meenutas Marek Strandberg.
«Aga kuna samba väljanägemine pidi autorite meelest olema kui jää, siis äärmisel juhul oleks selle tehiskivi saanud teha kui märtsikuises päikeses sillerdava kevadise lumekooriku. See läbikumav materjal tõepoolest ei vastanud autorite soovile näha sammast jääsambana,» tunnistas poliitik.
«Mu tuttav restauraator aitas seda tehiskivi ka kokku segada ning hindas, et selle monoliitsena tehtava valu maksumus olnuks vist 30-40 miljonit krooni, aga seda tuleks täpsustada,» meenutas Strandberg.
«Tutvusasime seda materjali ka Laidoneri muuseumis toimunud samba tutvustusüritusel, aga jääsamba konteptsioon lummas inimesi märkimisväärselt rohkem kui läbikumav kivi,» tõdes Strandberg.
«Algupoole liikus ka teadmine selle kohta, et klaasmonoliidid võiksid olla tehtud Soomes,» meenutas Strandberg. «Aga need oleksid olnud jahtunud (et vältida sisepingete teket) kiud ja ilmselt oli kiirus see, miks valiti Tšehhi klaasimeistrid, kes osutusid plastivalajaiks.»
«Ega pleksiklaas pole siis mingi paha materjal. Lihtsalt Eestistki oleks selle valajaid leidunud,» leidis poliitik.
Võidusamba paneelid on viis sentimeetrit paksud. Paneeli kummalgi pool on 10 millimeetri paksune karastatud klaas ning sisemusse on valatud murtud klaasitükid, et tekiks jäine mulje. Tardunud jää efekti saavutamiseks ning klaasitükkide kooshoidmiseks on kasutatud akrüülpolümeeri ehk kileplastikut, millel on mullikesed sees.
/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)