Juhtkiri: pank ja linn

Foto: Urmas Nemvalts

Swedbanki Eesti esinduse peadirektor Priit Perens ütleb tänases lehes välja esmapilgul ehmatava tõe. Enamik nende panga kontoreid – need, mis asuvad väljaspool Tallinna ja Tartut – töötavad kahjumiga. Väikesi kohalikke kontoreid pidada ei ole kasumlik, vaid viib pangal raha välja. Samas lubab peadirektor hoida kahjumlikke kontoreid siiski lahti niikaua, kui inimesed nendes käivad.

Kuskohast aga läheb see miinimumpiir, mil pank oma silti veel asulas üleval hoiab, pole teada. Pank võib ära kolida ka pisemate sammudega. Viimati tekitas laineid Haapsalu juhtum, kus Swedbanki kontor küll edasi tegutseb, kuid nädala pärast ei võeta seal enam üle leti sularaha vastu ning seega ei saa enam ka valuutat vahetada. Selleks tuleb minna konkurendi juurde või sõita mujale. Sularahaga saab Haapsalus toimetada Swedbanki automaatide abil.

Kui järele mõelda, siis midagi väga erakorralist panga sellises töökorralduse muudatuses ei ole. Nagunii võtab tüüpiline klient raha kontolt välja sularahaautomaadist, mitte ei lähe seda üle leti küsima. Küsimus – kui mitte arvestada puhtalt suhtlemise möödalaske, mille eest Swedbank on juba ette ja taha vabandust palunud – on selles, et iga väikelinn või asustatud koht Eestis väljaspool Tallinna-Tartut on oma staatuse asjus üpris tundlik. Täiemõõduline pangakontor on üks korraliku elupaiga sümbol.