Lastearst: laste toitumine halveneb iga aastaga, sest vanemad näitavad halba eeskuju

Linnamuuseumi Miia-Milla-Manda lastemuuseumis toimus lastekaitsepäeval perepäev «Terveks ja tugevaks» , kus esines ka lastearst Ene Tomberg. Foto: Mihhail Kolossok

Tallinncity ajas lastekaitsepäeva puhul Tallinna linnamuuseumi Miia-Milla-Manda lastemuuseumi tervisepäeval juttu kauaaegse lastearsti ja Lastekaitse Liidu vanematekogu liikme Ene Tombergiga, et uurida: millised hädad siinseid lapsi kõige enam kimbutavad?

Missugune on Eesti laste tervis, lastearsti pilguga vaadates? Mulle tundub kõrvaltvaatajana, et Euroopa ja muu ilma mõistes pole meie laste tervislik seisund, eriti mis puudutab ülekaalulisust, siiski veel nii hull?

Muidugi, ülekaalulisus on 21. sajandi epideemia. Vanemad ei korrigeeri oma toitumist, laste oma samuti mitte. Lasteaiaõpetajad kurdavad, et laste toitumine halveneb iga aastaga - lapsed ei söö enam juurvilju. Paari aasta eest räägiti, et lapsed ei söö kaalikat, aga nüüd ühele ei maitse brokkoli, teisele paprika. Kõik see saab alguse kodust  ja täiskasvanud ei tohiks lastele sisendada, isegi kui neile endile mõni asi ei maitse, et seda ei peaks sööma. Muidu laps kuulutabki, et meie peres seda keegi ei söö, siis mina ka ei söö, endal kõht tühi. Kui muuta toitumiskäitumist, siis terve pere korraga.

Praegu, kevadel on ju juba saada värsket porgandit, kurki ja kapsast, no mida veel tahta! Poolfabrikaatidega kaua vastu ei pea. Eestlane on alati armastanud värsket toitu ning kinni tasuks pidada reeglist, et toiduained ei tuleks kaugemalt kui 50 kilomeetrit. Alustada võiks sellest, et panna aknalauale kasvama mõned maitsetaimed, võimalusel teha ka oma peenrake. Mul on hirmus hea meel, et lasteaedades tekib taas oma potipõllumaa, et laps teaks, missugune vars porgandil taga on või kuidas lõhnab värske till.

Aga siin peab kodu kaasa tulema - kui kodu tervislikku toitumist ei toeta, on kõik meie jõupingutused lasteaias või koolis  asjata. Muidugi on väga tore see, et lapsed saavad sooja koolieinet ning  veel toredam, kui ka gümnasistid seda saama hakkaks. Samuti ollakse koolides leidlikud - kui nähti, et lapsed tulevad kooli väsinuna ja söömata, alustasid paljud koolid hommikuse pudruportsu pakkumisega.

Teine asi on vist vähene liikumine?

Tõepoolest. Teinekord, kui vaadata näiteks jalutajaid Pirital, näeb seal küll vanemaid inimesi ja ülekahekümneseid noori, lapsi aga siiski vähem. Nii et emmed-issid, kui jalgrattaga või rulluiskudega sõitma lähete, võtke ikka põnn ka kaasa, muidugimõista koos turvavarustusega. 

Õnnetustega on lastearstid hädas?

Kahju on vaadata, kui ema oma nutma lapsega tuleb arsti juurde, öeldes: ma poleks kunagi uskunud, et temaga võib midagi taolist juhtuda. Aga selleks oledki ju lapsevanem, et sellele mõelda! Üks levinumaid käitumisviise on see, et pannakse imik pesumasina peale istuma, ta kukub sealt maha ja ongi peatrauma. Või siis igasugused värvilised pesugeelid - kui need laste kätte satuvad, on tagajärjed rasked.

Laste turvalisust ei taga ainult lastekaitseseadus, see saab alguse kodust. Muidugi, see on suur rõõm, et pärast 20 aastat on lastekaitseseadus vastuvõtmiseks valmis, kuid kui üle poolte õnnetustest juhtub kodus, siis on ka selge, et lapsevanem peab oma rolli lapse turvalisuse tagamisel teadvustama. Liiati kui enamik õnnetustest leiab aset lapse esimese kahe eluaasta sees, mil lapsevanema kohuse täitmise riik vanemale rahaliselt vanemahüvitise näol kinni maksab. Lapse kaitse algab tema eostamise hetkest ja alates sellest peab ta end saama meie keskel turvaliselt tunda.