Raskete aegade abimees

Pealtnäha igati muhe mees: praeguses Eesti elus häirib peakaplan Jaan Jaanit riigimehelikkuse puudumine paljudel juhtidel – täie hingega rahva teenimist on vähe ja liialt palju tehakse tühja juttu. Talle meeldib Ants Laaneots, kes ütleb asjad välja nii, nagu need on, aga ka Tunne Kelam oma siirusega. Foto: Toomas Tatar

Ees ootab vaevaline lahutus. Või on vaja traagiliselt hukkunu lähedastele kurb teade kätte toimetada. Küll on hea, kui neil hetkedel on, kelle poole pöörduda.

See kergelt habetunud hallipäine mees pole tavaline politseinik ega ka tavaline vaimulik. Ta on mõlemat korraga. Sellest annab tunnistust politseimundri alt paistev vaimulikukrae.

See mees on politsei- ja piirivalveameti peakaplan Jaan Jaani. Ta selgitab, mida tal ja tema ametivendadel tuleb teha:

«Ühel kenal suvisel õhtul sai politsei Tartus teate, et inimene plaanib maja katuselt alla hüpata. Appi tõttasid nii kiirabi kui politsei, nende hulgas kaplan Valdo Lust, kes läks maja katusele läbirääkimisele ja veetis seal meeleheitel mehega vesteldes kaks tundi. Lugu lõppes õnnelikult – inimene tuli ise alla. Teine samalaadne juhtum oli sama kaplaniga, kui eluga plaanis hüvasti jätta telefonimasti otsa roninud noormees. Kaplan ronis masti paarikümne meetri kõrgusele ja pärast läbirääkimisi tuli noormees alla. Sellised juhtumid on säästnud traagikast ja südamevalust ka nende inimeste lähedasi.»

Aga milleks politseile endale vaimulikud? «Politseinikel on väga raske töö,» vastab Jaani. «Lilli nad kellelegi ei vii, pigem tuleb piltlikult öeldes lahti murda käsi, milles kivid peidus.» Politseitöö on stressirohke, vahel ka ebameeldiv. Et seda tööd tegevad mehed ja naised kalgiks ei muutuks või, vastupidi, kiiresti läbi ei põleks, vajavad nad aeg-ajalt hingelist tuge.

Tundub nagu psühholoogide pärusmaa. Kuid psühholoogi teenust ostab politsei sisse. Loomult Rambo-meestena ei taha nad enamasti oma nõrkust tunnistada. Kaplan on aga oma mees ja otse tööpostil kättesaadav.

Mehed vajavad jahutust

Lõppeval kuul 63-aastaseks saanud Jaan Jaani tuli politseisse kap­laniks kuue aasta eest. Seni oli ta teinud 30 aastat kirikuõpetaja tööd. Ega ta siis õieti ette kujutanud, mis ees ootab, sest oli politsei tööd vaid eemalt näinud. Appi tuli toonane kaitseväe peakaplan Tõnis Nõmmik. Mujal riikides on niisugune teenistus politseis ammuilma olemas. Ameerikas sai see alguse gangsteripealik Al Capone aegadel, kui riigis läks hirmus tuliseks ja oli vaja mehi maha jahutada.

Alustuseks saadeti Jaani, kel sellal juba hall habe ees, Paikuse politseikooli. Mõte selles, et kaplanid peavad kursis olema tegeliku politseitööga, sest neid oli kavas ka patrulli saata. Nii läkski: kabinetis istuvad kaplanid vähe, nad liiguvad pidevalt ringi, on elu keskel. Tihtilugu sõidab kaplan patrullautos kaasas koguni number 2 all, istudes juhi kõrval raadio taga. Kuna politseinikke just üleliia pole, on kaplanid operatiivtööd tehes kogu täiega politseinikuna väljas. (Lisaks Jaanile on veel kolm politseikaplanit: Ago Rand Jõhvis, Kaido Petermann Tallinnas, Valdo Lust Tartus ning ainsa naisena abikaplan Küllike Valk Tallinnas.) Nad panevad kuulivesti selga ja relvavöö vööle ning saavad vahel kodudes käies ka kirbud krae vahele. «Ehkki desinfitseerimisvahendid on politseiautos olemas, alati neist ei piisa,» lausub Jaani naerdes.

Politseinikud tunnevad kaplaneid, on nendega nii-öelda sina peal ja – mis kõige olulisem – usaldavad. Teisiti ei saaks kaplanid oma tööd tehagi. Mis ei tähenda, et algul poleks võõrastamist ja viltuvaatamist olnud. Nüüd tulevad kolleegid mure korral meelsasti kaplaniga juttu ajama. Seda enam, et kõik seal räägitu on kaetud pihisaladusega – keegi ei saa sellest teada.

Ülemused muidugi tahaksid teada, mis alluvatel südamel, aga kõik, mis Jaani saab öelda, on see, et ühes või teises prefektuuris on «mingeid meeleolude lainetusi». Kuna palgad on tagasihoidlikud, esineb palju kurtmist nende üle. Vahel on mured aga hoopis tõsisemad. On hingevalu, raskeid haigestumisi, depressiooni. «Ega meil peale jutu midagi pakkuda ole, aga vahel on vajagi lihtsalt kellegi kõrvalseisjaga rääkida ja tema arvamust kuulda,» sõnab Jaani.

Häda relvade ja naistega

«Kui tavainimene otsib kriisis tabletti või nööri, siis politseinikel on ju relv käeulatuses ja on ainult hetke küsimus oma elu lõpetada,» toob Jaani välja ühe suurema riskiteguri – suitsiidid. «Relvaga võib juhtuda muidki äpardusi. Vanad politseinikud tavatsevad öelda, et kui relv juba välja tõmmatakse, siis sellest tavaliselt ka lastakse.» Jaanil on samuti ametirelv, kuid ta hoiab seda koos muu laskevarustusega seifis luku taga.

Jaani teab rääkida juhusest, kus ka kaplan pidi relvatoru ees seisma. Juhtimiskeskus saatis politseinikud arvatavat peretüli lahendama, sest kuulda oli nii naiste kui ka meeste kisa. Sündmuspaigal selgus hoopis, et mehepojad ei suuda kohale tellitud prostituute jagada. Õnneks allus joobes mees lõpuks käsklusele ja pani relva maha. Teisalt tuleb kaplanitel kokku puutuda nõndanimetatud laskmissündroomiga, mis võib ilmneda vahel kohe, aga vahel alles nädalaid pärast seda, kui keegi on pidanud inimese pihta tulistama. Siis tuleb politseinik maha rahustada, et ta oma tööd edasi saaks teha.

Samas võib selles töös naljagi saada. Ühel hilissügisesel päeval patrullis olles nägid korravalvurid, et liiga palju vägijooke tarbinud naine oli puu najale tukkuma jäänud. Kui politseinikud ta üles äratasid veendumaks, et temaga on kõik korras, hakkas naine märatsema ning kaplanit ja politseinikku siivututes kavatsustes süüdistama. Tagatipuks lõi naine peakaplanit jalaga ja hammustas teda. Järgmisel hommikul proua muidugi kahetses juhtunut.

Kas karm politseitöö ei lähe vaimuliku ametiga vahel vastuollu? «Piiblis ütleb apostel Paulus, et ülemus ei kanna mõõka ilmaaegu. Kui kurja teed, siis ta lehvitab mõõka, ja kui head teed, kiidab sind,» kõlab Jaani vastus.

Politseinike murede ärakuulamise kõrval teevad kaplanid aeg-ajalt ka oma päristööd ehk korraldavad vaimulikke talitusi. Politseinikud on palunud neil oma kodu õnnistada, lapsi ristida, laulatusi või ka matuseid korraldada. Politsei aastapäeval korraldavad kaplanid ametlikke jumalateenistusi.

Ehkki kaplaniteenistus politseis on oikumeeniline, saab vajadusel kohale kutsuda ka õigeusu või islami vaimuliku. (Ida prefektuuri kaplan kuulub baptisti kogudusse.) Küsimusele, kas riik ja kirik ei peaks olema lahus, vastab Jaani: «Nad ongi lahus, aga see ei välista koostööd. Me kõik teenime ju Eesti rahvast. Ega me ole siin mingid misjonärid. Usupropagandat me ei tee, aga kui mõni politseinik patrullis huvi tunneb, kuidas käivad asjad vaimulikus maailmas, siis ikka selgitame.»

Kes vihastab, kes röögib

Kõige karmimaks ülesandeks peab Jaani surmateadete edastamist. Kui keegi on õnnetult surma saanud, tänavalt leitud või mõrvatud, peab keegi sellest ju omastele teatama. Politseinikud seda eriti teha ei taha; tegelikult ei tahaks ka kaplanid, aga keegi ometi peab. Reageeringud on väga erinevad. Vahel võtab kurva teate edastamine aega tunni või enamgi, tihtipeale tuleb kutsuda kiirabi ja lähedasi turgutada. «Mõni vihastab, teine röögib, et see pole õige,» kirjeldab Jaani. «Meil on sellisteks puhkudeks ka oma reeglid ja peame olema hästi ette valmistatud. Peame teadma, mis täpselt juhtus, kuhu hukkunu viidi ja muid üksikasju.» Kui päeva jooksul tuleb viia mitu surmateadet, on see väga kurnav.

Neli aastat tagasi mattis Jaani oma abikaasa, tuntud diplomaadi Karin Jaani. Jaanipäeval sai naine kopsuvähi diagnoosi ja oktoobri algul läks. See oli raske aeg, kui kaplanil tuli iseendale hingeabi anda. Olukorda ei teinud kergemaks seegi, et Karin oli eluajal andnud täpsed korraldused, kuidas peavad lähedased käituma ja mida tegema siis, kui teda enam pole, ka selles osas, milline peab olema matusetalitus. «Seda kõike oli väga raske kuulata,» meenutab mees.

Just kuulamine on oluline osa tema igapäevatööst.

Arvamus

Elmar Vaher

politsei- ja piirivalveameti peadirektor

Jaan Jaani on erudeeritud inimene, kes oskab kõigest, ka jumalast, rääkida lihtsas keeles. Tal on silmapaistvad teadmised ajaloost, kunstist, klassikalisest muusikast, aga ega ta seda väga välja näita.

Politseis, kus inimesed iga päev oma elu ja turvalisusega riskivad, oleks hingehoiu tähtsust raske üle hinnata. Taasiseseisvunud Eestis on hukkunud 20 meie kolleegi. Jaan sobib sellesse raskesse rolli suurepäraselt. Esmalt oma rahuliku loomu poolest. Ta on vaikne, aga väga mõjus. Teiseks pühendumuse tõttu: hingeabi andmine ei ole talle pelgalt töö, ta võtab lugusid südamesse, siiralt muretseb inimeste pärast ja teeb kõik, mis tema võimuses, et aidata.

Selge näide Jaani pühendumusest on politsei kõrgharidusrühma kursuste läbimine. See tähendab 9-nädalast koolitust, kus inimestele antakse politseiline täiendõpe. Seal tuli tal matil madistada endast kaks korda nooremate kolleegidega. Kõva mees!

Kas teate, et...

•    1969–1978 töötas Jaan Jaani klaveripoleerijana Estonia klaverivabrikus

•    1987 lõpetas EELK usuteaduse instituudi

•    alates 1982. aastast on olnud ametis Viru-Nigula, Kunda ja Keila koguduses

•    on olnud Eesti Kongressi saadik

•    hobiks on ajalugu