Vana talumees läheb Eesti Rahva Muuseumi

Teravili. Foto: Elmo Riig / Sakala

Väiketalunike ridade kiire hõrenemise põhjuseks on eelkõige taluperemeeste kehv tervis ja/või kõrge vanus, järeltulijad ei näe talupidamise jätkamisel aga paraku tulevikku.

Sageli lõpetabki talupidamise vanaperemehe surm – lapsed panevad seejärel loomad müüki ja rendivad maa välja või müüvad selle maha. Eestis valitseb suuremat sorti segadus selle ümber, mida üldse väiketaluks pidada: mõne jaoks on piiriks sada hektarit, teisel jälle 50 hektarit.

Omaette väiketalu liigiks võib pidada elatustalu, mis toodab suure osa vajaminevast toidust ise, nii nagu seda on tehtud sadu aastaid. Sigu, lehmi, kanu, vilja ja kartulit kasvatatakse peamiselt enda tarbeks. Sellised väiketalud on muutunud tõeliseks harulduseks.

Kui vaadata statistikaameti andmeid, ei saa elatustalusid olla praegu alles kindlasti rohkem kui 500–1000. Paari­kümne aasta jooksul võivad need sootuks kaduda. Veel kümmekonna aasta eest oli elatustalusid vähemalt viis-kuus korda rohkem. Nendes taludes leidub veel unikaalne teave mitmekesisest põllumajandusest. Lisaks on elatustalud väga keskkonnasõbralikud –  põldude väetamiseks kasutatakse loomasõnnikut ja toimib loomulik ringlus.

Pankrotid haruldased

Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektori Kaul Nurme sõnul on pankrotid väiketalunike seas üsna harvad – tavaliselt lõpetatakse ise. Üheks kurvaks näiteks pankrotist on pikaajaline noortalunike eestkõneleja ja ka vahepeal Võrumaa Talupidajate Liitu juhtinud Andres Soots.

Sootsil oli kinnistusraamatu andmetel kokku 90 hektarit maad, millest umbes 60 hektarit oli põllumaa. Pärast pankrotti läks peaaegu kõik haamri alla, vanematel õnnestus siiski esiisade talukoht enne välja osta. Soots investeeris nii maaostu kui ka põllumajandustehnikasse, sest temagi soov oli kasvada, et mitte suurtootjatele jalgu jääda.

2011. aasta juunis andis Soots ise oma pankrotiavalduse kohtusse. Ta tunnistas, et ei suuda enam oma tegevust arendada ega võlausaldajate nõudeid rahuldada. «Põhitegevusalaks on olnud teravilja ja rapsi kasvatus, ettevõtte kiire laienemisega on kogunenud kohustused pankade ja sisendfirmade ees,» seisab kohtumääruses. Lisaks sellele olid kaks aastat järjest ebasoodsad ilmastikutingimused, ka vilja hind kõikus seinast seina.

Soots ei tahtnud oma üleelamisi seoses pankrotiga Postimehele pikemalt kommenteerida. «Pankrot on paljude mõjutegurite tulemusel tekkinud olukord, kus iga juhtum on unikaalne,» kirjutas ta. «Sellest üldistusi teha või näiteid tuua ei ole minu arvates kohane. Pankrotimenetlus oli minu jaoks emotsionaalselt äärmiselt raske.»

2011. aastal tunnistas Soots Maalehele, et kui oled nullist alustanud ja pidanud ostma tehnikat laenude ja liisingutega, on risk väga suur. Pankroti väljakuulutamise hetkel oli tal ajutise pankrotihalduri andmetel võlakohustusi 313 000 euro eest, vara väärtus piirdus aga 60 000 euroga.

Ka pankrotihaldur Küllike Miti kinnitusel oli Sootsi maksejõuetuse põhjuseks taimekasvatuses suhteliselt tavapärase majandusriski realiseerumine. Niisiis pole väiksest suureks kasvamine sugugi kerge, pigem on see praegu sama keeruline kui talupidamisega nullist alustamine. Maa maksab hingehinda ja põllumajandustehnika soetamine  on tavakodaniku mõõdupuu järgi üle mõistuse kulukas.

Postimehe kinnitamata andmetel on Soots siiski praegu talutööde juurde naasnud ja nokitseb sellel maal, mis alles jäänud. Pankrot on lõpetatud ja alanud on mehe võlakohustustest vabastamise menetlus. Soots jäi pärast varade müüki võlausaldajatele võlgu veel circa 320 000 eurot.

Talupidajate keskliidu juhi Kaul Nurmi hinnangul oleks saanud väiketalunikele sõbralikum põllumajanduspoliitika nende ennaktempos kadumist tublisti pidurdada.

Väiketalude püsimist on toetanud Leedu ja Läti, samuti Poola – eks ole ju Leedu ja Poola hoolimata oma suurest väiketalunike osakaalust ikkagi olulised toidueksportijad. «Võrreldes vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eesti läinud suurtootjate teed – Lääne-Euroopas on sajal hektaril toimetav talu praegugi suur talu,» lausus Nurm. «Meil tegutsevad suurimad majapidamised juba 10 000 hektaril.»

Vaja erikohtlemist

Eestis ja mujalgi maailmas hakkab välja kujunema intellektuaalide kogukond, kelle hinnangul kuulub majanduskasvule suunatud ja megaärisid soosiv majandusmudel minevikku ja tulevikus ootab meid ökokatastroof, mis toob omakorda kaasa hulga kataklüsme. Nende hinnangul on siis jälle vaja neid mitmekülgseid oskusi, mis on praegu veel säilinud allesjäänud elatustaludes. Võimsa traktoriga pole siis enam midagi peale hakata.

Ka Nurm ütleb, et veel püsivate väikeste talude säilitamiseks tuleb neid kohelda suurtest erinevalt. «Mida vähem inimesi tunneb põllumajandust ja oskab selles vallas toimetada, seda suuremasse ohtu satub meie riigi toidujulgeolek,» lausus ta. «Võiks olla eesmärk omaette säilitada kriitiline hulk neid inimesi, kes oskavad loodusega kooskõlas toitu kasvatada. Maailma arengud on täna üsna ettearvamatud.»

Nurme kinnitusel leidub praegugi mõningaid noori, kes tulevad põllumajandusse ja alustavad päris nullist. Enamasti vahetuvad põlvkonnad siiski juba olemasolevates taludes. Niisiis on päris uusi tulijaid võrreldamatult vähem kui vanu lahkujaid.