Juhtkiri: kas tõesti on liiga hilja?

Ei lähe ilmselt enam kaua, kui Eesti talumajapidamiskultuur hääbub. Võib juhtuda, et aastasadade pikkuse traditsiooniga tavast enda tarbeks põlluvilju ja loomi kasvatada saab lähema paarikümne aasta jooksul ajalugu. Selle tendentsi peatamiseks olnuks vaja tegutsemist alustada juba aastate eest, ja mida lähiajal selles asjas ka ette ei võetaks, võib juhtuda, et juba on liiga hilja.

Statistika näitab, et aastatel 2001–2010 kahanes siinsete väiketootjate hulk pöörase kiirusega. Teraviljakasvatus vähenes rohkem kui neli korda, lehmakasvatus rohkem kui kuus korda, kartulikasvatus üle 11 korra. Kanakasvatus kahanes ligi viis korda, seakasvatus üle kaheksa korra, lambakasvatus enam kui viis korda. Veel kümmekonna aasta eest oli selliseid talusid, kes suurema osa vajaminevast toidust ise kasvatavad, viis-kuus korda rohkem kui praegu. Nüüdseks pole neid ilmselt alles enam palju üle poole tuhande.

Põhjused on üsna proosalised. Vanemate aeg saab ümber, nooremad ei näe enamasti talupidamisel enam tulevikku. Neil, kes kõige kiuste siiski näevad, on talupidamine seotud suure riskiga: euronormid pitsitavad ja vajaminev tehnika maksab enam, kui selle eest on raha välja käia. Kui seda laenuga teha, võib juhtuda, et ilm ei soosi viljakasvu ja juhtub see, mida pankrotihaldurid hiljem nimetavad «suhteliselt tavapärase majandusliku riski realiseerumiseks». Teisisõnu, talu läheb pankrotti või lõpetab ise tegevuse.