/nginx/o/2009/01/25/122836t1hf945.jpg)
Usu tähtsus Eesti inimese elus mõjutab tema eetilisi valikuid, kuid ei mõjuta argisituatsioone, selgub täna avaldatud Saar Polli religioonisotsioloogilisest uuringust.
Usk mõjutab Eesti inimeste eetilisi valikuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringust selgus, et aususes, seadusekuulekuses ja igapäevastes situatsioonides õige otsuse langetamisel pole vahed usku väga oluliseks, väheoluliseks või üldse mitte tähtsaks pidavate inimeste vahel märgatavad.
Näiteks altkäemaksu võtmise, varastatud kauba müügi, müüja petmise, liikluseeskirja rikkumise ja piletita sõidu mõistsid inimesed üldiselt hukka olenemata oma usulistest vaadetest.
Uuringut tutvustanud sotsioloog Andrus Saar seletas seda keskkonna ehk ühiskonnaelu normidega, mis loovad ühtsed arusaamad õigest ja valest, lubatust ja keelatust.
Märgatavad vahed olid eetilistes küsimustes nagu abordid, prostitutsioon, homoseksualism, samasooliste abielud ja lapsendamisõigus, eutanaasia, inimese kloonimine, enesetapp, abieluvälised ja -eelsed seksuaalsuhted, narkootikumide kasutamine. Kõikides neis küsimustes oli usku oluliseks pidavate inimeste suhtumine hukkamõistev, tõrjuv või keelav ehk väärtused olid konservatiivsemad.
Samas näiteks valetamise õigustamisel polnud eri gruppide vahed märgatavad. Nii pidas ka kolmandik usku väga oluliseks pidavatest inimestest lubatavaks valet, mis ei kahjusta kellegi teise huve. Sarnased olid ka usku vähetähtsaks ja üldse mitte tähtsaks pidavate inimeste vastused. Kümnendik õigustas valetamist isikliku kasu saamisega, seda nii usku väga tähtsaks kui ka täiesti ebatähtsaks pidajate hulgas.
Usku väga tähtsaks pidavad inimesed olid rohkem surmanuhtluse ja omakohtu vastu kui usku mitte tähtsustavad inimesed. Erinevused küündisid 10 protsendini.
Usku väga oluliseks pidavad inimesed pidasid parimaks kooseluvormiks laulatatud abielu (27 protsenti), teistest vastanutest eelistas seda vaid kümnendik. 54 protsenti nii usku eriti tähtsaks ja üldse mitte tähtsaks pidajaist väärtustasid registreeritud abielu. Usku mitte eriti tähtsaks pidajatest pooldas registreeritud abielu 64 protsenti.
Vabaabielu peab parimaks kolmandik usku üldse mitte tähtsaks pidavaist inimestest, viiendik usku mitte eriti tähtsaks pidajatest ning vaid 13 portsenti usku eriti oluliseks pidajatest.
Kolm kuni seitse protsenti eri gruppidesse kuuluvatest inimestest eelistasid elada üksi.
Usku tähtsaks pidajad hindasid oma tervislikku seisundit ja majanduslikku olukorda kehvemaks kui täiesti uskmatud. Sellegipoolest oli 61 protsenti usku väga tähtsaks pidajaid oma praeguse eluga rahul, vähetähtsaks pidajate seas oli rahulolevaid 58 ja üldse mitte tähtsaks pidajate seas 51 protsenti. Täiesti rahulolematuid inimesi oli vastavalt kolm, neli ja seitse protsenti. Mitte eriti rahulolijaid oli kõikides gruppides umbes kolmandik.
Tõsised usklikud muretsesid enim oma perekonna ja lähedaste (89 protsenti), majandusliku toimetuleku ja terviseprobleemide (mõlemad 66 protsenti) pärast. Usku üldse mitte oluliseks pidajate seas olid vastavad protsendid 79, 75 ja 53.
Kümnendikul inimestest kõikides gruppides tegi südame rahutuks elu mõtte küsimus. Paradoksaalsel kombel oli usku väga tähtsaks pidajate hulgas suurim hulk inimesi, kes kartsid surma (6 protsenti) ja muretsesid tõe üle (7 protsenti).
Andrus Saare sõnul on antud uuringu puhul tegu ühiskonna peegeldusega, mitte ainult religiooni-, vaid ka laiemalt moraaliteemadel. Ta kiitis koostööd Eesti Kirikute Nõukoguga, uuringute järjekindlust ja ühtse metoodika kasutamist.
Saar rõhutas, et sageli on raske selgeks teha, milliseid väärtusi mõjutavad rohkem vanus, rahvus, inimese kasvatus ja taust kui tema usulised tõekspidamised.
Saar Poll viis kiriku ja religiooni uuringu «Usust meie elus» läbi 25. märtsist 11.aprillini küsitledes üleriigiliselt suulise intervjuu ja paberankeedi abil 1009 inimest vanuses 15-74 eluaastat. Vastajate valikuks kasutati proportsionaalse juhuvalimi meetodit. Antud uuring oli jätkuks 1995., 2000. ja 2005. aastal läbi viidud uuringutele «Usust, elust ja usuelust.» Uuring püüdis muuhulgas vastata küsimusele, kas usk muudab meie väärtushinnanguid või väärtushinnangud usku.