Süütuse muuseum valgustab teed inimlikkusele

Foto: innocence foundation / refik anadol

«Mu viimased sõnad selles raamatus on need, Orhan bei, palun ärge unustage neid,» ütleb Orhan Pamuki romaani «Süütuse muuseum» («Masumiyet Müzesi») peategelane, kangelane ja antikangelane Kemal. «Las igaüks saab teada, et ma olen elanud väga õnnelikku elu.»

Lõpulause, mis eelnenud 530 leheküljel lahtirullunud traagika krooniks on täpselt paras – Kemali elu, mille põhjal Pamuk oma romaani alates 2001. aastast visandas ja kirja pani, on ühtpidi mõistetamatult kirglik, teistpidi ei juhtu selles peaaegu mitte midagi. Peale ühe naise, Füsuni, jahtimise, kellesse Kemal 27. aprillil 1975 armus, kelle oma seisusest naisega abielludes hülgas ning kelle armastust ta järgnevad aastad tagasi võita püüdis. Püüdis ka pärast naise traagilist surma oma elu lõpuni, kui ta 2007. aasta aprillis, Füsuni 50. sünniaastapäeval Milanos allakäinud, korratut ja meeleheitel kohalikku Bagatti Valsecchi muuseumi oli külastanud ning seejärel hotellitoas infarkti sai ja suri.

Raamat «Süütuse muuseum» ilmus türgi keeles 2008. aastal, kui Pamuk oli kahe aasta eest saanud Nobeli preemia. See pole harukordne mitte seetõttu, et on nobelisti kirjutatud. See on kohati harukordselt igav ja kohati tüütu raamat inimlikkusest ning sellest, mis saab, kui selle hülgad.