Urve Eslas: sõda ja rahu

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Kui räägitakse privaatsusest internetis, jõutakse jutuga enamasti üsna pea selleni, et inimesed käivad neid puudutava informatsiooniga vastutustundetult ringi. Muidugi käivad, kuid see on vaid üks ja väike osa probleemist. Üksnes selle esile toomisega läheb fookus eema­le peamisest – kuidas käivad inimest puudutava informatsiooniga ringi suurettevõtted ja valitsused. Siin ei ole enam küsimus selles, kas inimene postitab endast sotsiaalvõrgustikku pildi, vaid enamasti juhtudes, kui inimene isegi ei tea, et ta endast infojälje maha jätab. Ettevõtetele on see infojälg kaup, valitsustele võim.

Ühiseid reegleid, kuidas riikide ja suurettevõtete infokogumist reguleerida, ei ole. Põhjus on muu hulgas ka selles, et on üsna vähe seadusetegijaid, kellel oleks selle valdkonna reguleerimiseks kompetentsi. Reguleerimata territooriumil püütakse võimusuhted ise paika panna. Kuna riikidel ja suurettevõtetel on selleks enam jõudu ja võimalusi, näevad privaatsuse eest seisvad aktivistid neid mõlemat teatud mõttes vaenlastena.

Sel nädalal Stockholmis toimunud internetifoorum oli üks neist kogunemistest, kus võimusuhted on veidi võrdsemad. Valitsusvälised organisatsioonid ja ka «globaalsest lõunast» pärit aktivistid on seal suuremaarvuliselt esindatud kui riikide ja ettevõtete esindajad, ja konflikt tuli üsna selgelt esile. Google’i esindaja tulistasid saalisolijad verbaalselt üsna auklikuks ja enam-vähem sama juhtus ka USA valitsuse küberkoordinaatori Christopher Painteriga. Edward Snowdeni kõnekas puudumine ei teinud olukorda sugugi lihtsamaks.