Hannes Võrno, pool aastat sihtmärk

Hannes Võrno. Foto: Erik Prozes

«Selle eest, mis meil siin on – meie inimesed ja meie maa –, tasub sõtta minna. Ja kui selle sõja saab kodust hästi kaugel ära pidada, tuleb seda teha.» Nii ütleb endine tuntud meelelahutaja, nüüdne kaitseväe teavituskeskuse ülem.

Hannes Võrno on tagasi. Afganistanist. Sisuliselt ikkagi sõjast. Pool aastat oli seal ära.

Vaatan talle otsa. Tohoh, polegi päiksest kuigi pruun, imestan.

«Kuu aega tagasi olin nagu asfaldipanija, aga puhas Eesti vesi ja seep on näo puhtaks teinud,» vastab ta naeruga.

Kuid posttraumaatiline stress – kas juba hiilib ligi? (Ta naasis tänasest kaks nädalat tagasi.)

«Eesti sõdurid, erinevalt suurriigi meestest, ei torma pärast missioonil käimist psühholoogi ukse taha ega vaja nõustamist,» ütleb Võrno (45), kes oli Afganistanis Eesti kontingendi teabeohvitser. «Ega me ühiskond ka vaja talutatavat sõdurit. Kui USAs lööb sõdur jala ära, võetakse kümnekesi tema ümber hoiak, et kas kõik on ikka hästi. Kui meil on näha, et mees suudab ise kõndida ja pea on otsas – siis saab hakkama. Ei pea tegema seitset pilti, et ooohhhh!... Ma arvan, et kui mehed astuvad lennukisse ja sõidavad sõtta, on nad küpsed ja valmis mehed. Sõda vormib neist ainult professionaalsemad sõdurid ja parema meeskonna.»

Samal ajal kui sa ohtlikus Afganistanis asju pakkisid, tekitas siinmail furoori habemega naine. Mis mõtteid see kontrast sinus tekitab? Oled ju ka Eurovisiooni veteran.

Olen juba aastaid öelnud, et Eurovisioon on üritus, mil pole muusikaga ega Euroopaga midagi pistmist. Seekord näidati habemega naist, järgmine kord on munadega naine – ju see asi sinna välja jõuab. Kaane all on see supp keenud ju kogu aeg.

Kuidas see Euroopa muretu trall kaugelt paistab?

Saan aru küll, kuhu sa tahad rihtida: et siin on kõik tilu-lilu ja te ei saa üldse aru, kui raske on maailmas elada. Usun, et inimestel on meelelahutust vaja. Küsimus ei ole selles, et meelelahutus on saatanast. Aga kurb on see, et meelelahutust on võib-olla liiga palju.

Olid pool aastat kaugel ära. Kas tunned, et oled teistsuguseks muutunud?

Tead, ma isegi loodan, et olen muutunud. Mitte et mul ei oleks Eestis aega istuda maha ja mõelda, mida ma teen õigesti ja mida valesti, ning panna uusi plaane paika. Aga seal kaugel oled nagu sundseisus: sul ei olegi muud võimalust, kui pead teatud asjad selgeks mõtlema. Siis tekib ka ajast teistsugune arusaamine. Kuus kuud tundub jube pikk, et küll jõuan kõike teha. Samas, kui jagada kuus kuud sekunditeks ja mõelda, et iga sekund võib midagi juhtuda, saad aru, kui lühike on aeg, mille jooksul võib mis iganes totaalselt muutuda – ja kui pikk on samas aeg, mille jooksul ei pruugi midagi minna teisiti...

Olen uhke, et ei lasknud end kordagi lõdvaks. Pidasin iga päev logiraamatut, kuhu panin kirja kõige emotsionaalsemad läbielamised, vihapursked, rõõmuhõisked. Ei, mul ei ole plaani seda meeleheitlikult raamatuna avaldada. Pigem võtan seda kui autobiograafilist eneseabiõpikut. Usun, et aasta pärast võtan tolmusest kirstust kümme täiskirjutatud raamatut välja ja mul on pooleks aastaks huvitavat lugemist.

Mil määral võib sinu minekut Afganistani siduda keskeakriisiga? Valdavalt olid ju seni olnud meelelahutaja.

Olen keskeakriisi endale lahti seletanud teistmoodi. Mingil hetkel kujutad ju vaimusilmas ette, kui kaua võiks su elu kesta, et näha ära lapselapsed, teha veel seda või teist. Mulle tähendab keskeakriis seda, et inimene tõmbab maha mingi keskjoone, kui saab aru, et on ekvaatorist üle. See ei ole seotud vanuse ega bioloogiliste protsessidega, et testosteroon hakkaks teistpidi voolama, vaid sellega, et inimene mõistab, millal ta on tipus ja kustpeale on ainult üks tee, alla. Keskeakriis ei tähenda seda, et inimene üritab tippu pikemaks venitada – et mehed tahavad nooremat ja paremat ja suuremat. Positiivne keskeakriis on see, kui mägi, kust hakkab allapoole minek, tehakse sujuvaks, nii et sellega ei kaasne allamineku tunnet.

Võib ju öelda, et Tätte ja Matvere olid ka keskeakriisis ja panid kodust purjekaga mitmeks aastaks minema, seiklusi otsima. Mulle oli pool aastat Afganistanis samamoodi ärasõit. Ma ei seo seda tahtmisega olla noorem või ägedam. Kas see oli keskeakriis? Võib-olla oli. Igal juhul ei olnud see seotud sellega, nagu poleks ma iseendaga rahul. Võtsin seda kui võimalust teenida oma inimesi, oma riiki ja jumalat.

Oli vahel hirm ka? See on ju riik, kus eales ei tea, kust pauk võib tulla.

Keegi on öelnud, et nagunii ei anta meile võimalust valida, kus, millal ja kuidas me sureme, küll aga antakse valida seda, kuidas me elame.

Ütlen ausalt: eksistentsiaalset hirmu, et äkki nüüd midagi juhtub, on seal tunduvalt vähem kui Eestis rahuolukorras. Päris tõsiselt. Mis siis saab, kui ma järsku ära suren – ma ei mõelnud sellele.

Kuidas pere su äraoleku üle elas ja vastu pidas?

Meil olid omavahel kokku lepitud paroolid, kuidas üksteisele märku anname, kui midagi on halvasti või miski paneb muretsema. Aga ühtegi hädasignaali kodust ei tulnud ja mina ei saatnud ka ühtegi hädasignaali välja. Nad teadsid, et kui kuulevad raadiost või televiisorist, et kellegagi juhtus midagi, siis on kindel, et minuga ei juhtunud. Sest enne kui raadios midagi öeldakse, öeldakse sellest alati lähedastele.

Millised su elutingimused olid?

Kui lähen kodust ära, võin olla söömata või joomata, võib olla tolmu ja müra – see mind ei morjenda. Aga duši all ja kemmergus käik peavad rasketes oludes olema nii mugavad ja head kui võimalik. Ja need olid üllatavalt komfortsed. Magada sai nii telkides kui konteinerelamutes, ja seda teevad seal kõik. Kui sa tead, et kõrvaltelgis magab Briti kindral, siis sa ei hakka vinguma, et mulle, vabandust, ei sobi. Seal ei ole kuskil mingit roosat maja rohelise aiaga, kus elavad kindralid, ja et sõdurid peavad põllul pikutama. Kõik on üsna võrdsed. Hommikul ajad kindraliga koos habet ja küsid, kuidas läheb.

Ja tahtmata kellegi emale või abikaasale liiga teha, julgen oletada, et 85 protsendi sõdurite toitlustamine oli kindlasti palju vägevam kui paljudes kodudes. Seal sai liha ja kala, siga ja lammast, igasugu kastmeid ja suppe nagu keskmisel rekkameeste laeval, mis öösiti Travemünde vahet sõidab, nii et nuriseda polnud millegi üle. Mõni toit oli kohe päris hea, näiteks väikestes pakkides tuunikala salat laimimahla ja purustatud musta pipraga.

Sõjaväebaasis oli kehtestatud liikluse kiiruspiirang 25 km/h, mis tähendas seda, et esimesed paar päeva Tallinnas tundus mulle, nagu oleksin sattunud F1 rajale. Kõik sõitsid 50ga – see paistis täiesti uskumatu! Hoidsin kahe käega istmest kinni, kui naisega lennujaamast koju sõitsin. See oli ikka raju!

Õlut seal ilmselt ei müüdud?

Müüdi küll, nii õlut kui šampust, aga kõik on nullprotsendiga. Ütleme nii, et poole aasta jooksul tuli paar korda tunne, et nüüd tahaks küll meestega laua ääres teha ühe terava. Aga siis saad aru, et võtad ära ja ... lähed telki magama – kuskile edasi ju enam ei lähe.

Lõppude lõpuks on igal maal omad kombed, mida tuleb austada, ja kui seal maal on öeldud, et siin riigis alkoholi ei tarbita, siis ei peaks seda ka sõdurid tegema. Kuiv seadus sõjaväebaasis on täiesti okei.

Kas seal tõesti isegi puskarit ei aeta?

Muidugi aetakse! Narkootikume ju ka seal ei lubata, aga elu käib ikkagi samamoodi nagu meil siin. Selle vahega, et seal võidakse kividega surnuks loopida või keppidega vigaseks peksta, kui sa mingi reegli vastu eksid. Seal on kord majas: korrarikkujad saavad nahutada.

Millest enim puudust tundsid? Ma tundsin Vene armees kogu aeg roppu magusaisu.

Meil seda probleemi polnud. Camp Bastionis on poed, kust kõik maiasmokad saavad osta, mida iganes.

Mis raha seal käibib?

USA dollar. Ja õhtusöögi juures oli alati viit sorti torti, ekleere, jäätist. Kes oleks väga tahtnud, oleks saanud end korralikult jämedaks süüa.

Kas sul tekkis ka kaaluprobleem?

Ei, ma olen rahul, et võtsin alla päris korralikult, 15 kilo ja rohkemgi.

Tänu millele?

Tänu sellele, et palavaga sööd ilmselt vähem, lisaks on väga palju liikumist, värske õhk. Mul läheb alati soojal maal kaal normaalseks. See on vist kogu Põhjamaade probleem: kolm kuud üritatakse ennast rannavormi saada, augustikuus läheb vesi korraks soojaks ja siis algab pime periood, kui üheksa kuud püütakse oma stressi kamina ääres punase veiniga leevendada.

See kõlab võib-olla dändilikult, aga vahepeal tahtsin kohutavalt käia mingite muude jalatsite kui sõdurisaabastega. Mõtlesin, et kui koju lähen, panen valge särgi ja pintsaku selga ning nahktallaga kingad jalga ja lihtsalt naudin, mõnulen.

Teiseks tundsin puudust väga heast Eesti teatrist. Olen viimasel ajal olnud suures vaimustuses Eesti teatrite üliprofessionaalsete, väga heade näitlejate töödest. Oleks võimalik, oleks iga õhtu teatrisse läinud. Kõigeks muuks olid seal võimalused olemas. Kes tahtis, sai nii palju kui jaksas sporti teha. Meil, eestlastel, oli seal kaks sauna, nii et kodune olemine oli okei. Ja mis seal salata: kui oli vabamaid hetki, kerkis meie seast esile vingeid gurmeemehi, kes tegid suurepärast suitsukana enda kokkukeevitatud suitsuahjus.

Ilmad olid seal hästi mõnusad. Mulle 50 kraadi sooja meeldib, olen sooja maa loom. Siin tunnen sellest puudust, et kui lähed õhtul kell 10 või 11 välja, on 30 kraadi sooja – vaat see on mõnus!

 Kui palju baasist väljas käisid?

Korda kolm. Korra Kabulis väga olulisel üritusel, kus kõigi liitlasriikide kõrged ohvitserid istusid ümber laua ja leppisid kokku, et kõik saavad Afganistanist väljatõmbamisest ühtemoodi aru. Kabuli nägin ära, aga sinna turistina tagasi ei läheks.

Jube linn?

Jah. Seni arvasin, et Manila on üks maailma urruauk, aga Kabul on selle kõrval ikka päris jube koht. Sõitsin sealt läbi kuulikindla autoga, linn oli nagu Mustamäe kõige vanema osa hästi kole ja trööstitu variant: viiekorruselised nõukaaja paneelmajad, kõik väga must ja õhk väga saastunud, ja inimesed... Ma nägin, et nad ei ela seal, vaid veedavad oma maise elu päevi saatuse poolt valituna tollel maalapil; nad on oma mõtete ja olekuga pigem kusagil ära. Nad olid nagu elavad laibad. Kabul tundus mulle surnud inimeste linn.

Käisin meie jalaväekompaniiga ka ühel lahinguoperatsioonil, mis oli väga põnev ja huvitav, sest nägin, kui hästi üks üksus on kokku harjutanud. Sellest ma väga palju paraku rääkida ei saa. Ja siis käisin kopterioperatsioonil koos Ameerika merejalaväe eriüksusega. Mul oli suur au olla selle kopteri peal, mida juhtis kolonel, kes oli aastaid olnud Ameerika presidendi kopteri piloot – täpselt minuvanune, kaheksa lapse isa. Kui Eesti kompaniiga väljas käies nägin maapealset elu, inimeste kodusid ja nägusid ja moonipõlde, siis kopterist oli võimalik Afganistani ka linnusilmaga vaadata. Sisimas loodan, et 50 või 100 aasta jooksul võiks Afganistan saada kohaks, kuhu inimesed võiksid minna ka turistina – see on väga ilus maa. Tõsiselt.

Kas väljas käies lõi adrenaliini üles, sest said ju kohe sihtmärgiks?

Seal võid olla kogu aeg sihtmärk. Kuna kõik olid koondunud Camp Bastioni, sest muud väiksemad kontrollpunktid olid ümberringi järjest suletud, siis Talibani propaganda hommikust õhtuni ainult seda kireski, kui palju nad on meie baasi pommivestiga tüüpe sisse smugeldanud ja kui palju neil on kavas rakette lasta. Paar raketti nad lasidki, nii et pinge oli kogu aeg ebamugavalt olemas.

Mis mulje jätsid kohalikud?

Ühel operatsioonil sain pikemalt rääkida meie üksuse tõlgiga. Ta küsis, mis ma arvan Putinist. Ta ütles, et rohkem kui pooled afgaanid jumaldavad Putinit, sest Putin on nende silmis mees, kes võitleb ameeriklaste vastu, ja paljudele võrdub kõik halb ja läänelik Ameerikaga. Aga ta kiitis väga eestlasi, sest nemad on teistsugused sõdurid. Ta ütles, et teab meie ajalugu ja saab väga hästi aru, miks eestlased seal on. Vähemasti tema pidas eestlastest väga lugu.

Aga üldiselt on võõramaalased ikka vaenlased, fucking foreigners?

Ei, päris nii ei ole. Nad ei vaata Afganistanis kedagi kui vaenlast, vaid vaatavad igaühte, kes pakub omal moel turvalisust, kui tüütut status quo, ohu hoidjat. Kohalikel on sellest neetud sõjast nii kõrini, kui üldse olla saab. Nad tahavad lihtsalt rahulikult olla, panna oma arbuusid ja granaatõunad ja viinamarjad kasvama, elada nii, nagu elavad teised normaalsed inimesed.

Ka Talibani käed on järjest rohkem seotud. Afganistanis elab pea 40 miljonit inimest, neist 15–20 miljonit on mobiiltelefoni kasutajad, mis tähendab, et Taliban ei saa enam oma koraanireeglite umbluuga inimestele selga tulla, sest inimesed on juba näinud, mis maailmas tegelikult toimub. Nad ei ela seal sugugi kiviajas, nagu meilgi sageli ette kujutatakse, et paljasjalgsed vennad jooksevad plätudega ringi. Ei ole sugugi nii, et kõik läänelik on halb. Neile meeldib samamoodi, et kraanist tuleb sooja vett, internet töötab, päiksepatarei kütab või jahutab.

Nende tuhandete aastate vanuses kultuuris on pigem asju, millele meie peaksime alt üles vaatama. Neil on omad traditsioonid ja arusaamad, mis meile võivad tunduda küll võõrad: näiteks lähed majja ja küsid, kui palju siin inimesi on. Mees ütleb inimeste arvuks selle, kui palju on üle 16-aastaseid meeskodanikke, kuigi hoov võib olla naisi ja väikseid lapsi täis. Me võime ju öelda, et see ei ole demokraatlik. Aga neil on niimoodi! Ega naised ja lapsed ole seepärast väärtusetud. Nende eest hoolitsetakse, ja kui nendega midagi juhtub, siis on neil olemas hind. Kui näiteks traktorimees ajab naise alla, siis peab ta maksma naise kinni. Ei, see ei näita, et naistest ei peeta lugu.

Meil maalitakse Afganistanist pilt kui hästi karmist meestemaailmast. Aga minge Afganistani suvalisse turuputkasse ja vaadake, kuidas ühes seinas ripuvad burkad ja teises need asjad, mis käivad burkade all – nood on ikka väga ägedad asjad!

Jõudsid mõelda, mis seal sõjas kasvanud lastest tulevikus saab?

Seal on väga palju Allahi tahtel otsustada: kui laps peab suureks kasvama, siis ta kasvab, aga kui Allah tahab, et ta saab varem taevariiki, saab ta varem. Seal ninasid ei loeta, mis ei tähenda, et inimestest ei hoolita; aga neile on surm täiesti normaalne elu osa, mitte nagu meil, et surm lõpetab mõistuse tegevuse ja kõik muu. Ma ütleks, et nende suhtumine surma on palju elutervem, loogilisem või arukam kui lääne kultuuri ärahellitatud inimestel.

Mulle tundub, et nad ei ela ka sellises vaevas, et mõtlevad hirmuga, mis lastest saab. Nii kaua kuni ta on laps, peab ta aitama vanemaid, olema kuulekas ja jumalakartlik – lihtne. Ma ei usu, et neid on väga palju, kes mõtlevad, et peab lapse kindlasti mõnda võõrkeelsesse lütseumi panema ja pärast advokaadiks kasvatama.

On lootust, et see riik maha rahuneb?

See kõlab võib-olla karmilt, aga ühel hetkel peaks maailm jõudma arusaamale, et sellist metsiku raha kokkuajamist ja räiget äri, mis toob väga hästi sisse, ei saa lõputult nimetada maailma demokraatia ehitamiseks. Sõjapidamine on nii kallis, et keegi kusagil teenib selle pealt, ja teenib nii hästi, et on huvitatud, et kogu aeg sõda käiks. Jäägu see öeldu minu südametunnistusele.

Läheksid sinna tagasi, kui pakutaks võimalust?

Vaatasin Afganistanis ühel õhtul Eesti-igatsuse leevendamiseks laulupeo dokfilmi. Kui sa näed, kuidas rukkilillepärgade, pikkade valgete juuste, pruunide põskede ja siniste silmadega ilusad eesti lapsed laulavad «Ta lendab mesipuu poole», mõtled, et kui peaksin minema missioonile väljapoole Eestit, et näidata, et Eesti kaitseb alliansi huve, et ka Eestit kaitstaks, teeksin seda uhkelt, sirge seljaga.

Kaugelt hakkad inimesi vaatama hoopis teistsuguse pilguga ja neid armastama. Eesti on nii pööraselt ilus maa ja eestlased on nii ilusad inimesed, et see on lausa uskumatu. Kui ma saan teha midagigi selleks, et Eesti jääks niisuguseks, nagu ta on, siis mitte mina üksi, vaid kogu meie meeskond sõidaks ükskõik millisesse maailma otsa, et näidata, et Eesti on olemas – ja et ohu korral tuldaks siis ka meile appi. Kui kuulsin Ukraina sündmuste valguses, et Eestisse tulid need ja nood mehed, siis tundsin, et olen ka sellesse midagigi andnud – ja see on tead kui hea tunne!

Selle eest, mis meil siin on – meie inimesed ja meie maa –, tasub sõtta minna. Ja kui selle sõja saab kodust hästi kaugel ära pidada, tuleb seda teha.

Mis edasi saab?

Kui kaitseväkke läksin, sõlmisin tähtajalise lepingu. See lõpeb 2015 kevadel. Mis edasi, ei oska öelda. Viskaks praegu mingi nalja välja?

Liitud ka näiteks mõne erakonnaga?

Ei, mingi erakonnaga vist ei liitu. Aga olen selles vanuses, et võin 2016 valimistele mõelda.

Sõjajärgne stress

Hannes Võrno: «Tõenäoliselt puudutab missioonijärgne stress kriisikoldest naasnud meeste lähedasi, abikaasat ja ema. Tihti tekib kodune stress ja üksteistest möödarääkimine sellest, et noored mehed on harjunud asju tegema rutiini ja kella järgi. Mees on harjunud, et ta tõuseb kindlal kellaajal, talle antakse süüa kolme-nelja sorti liha ja kala, ja kui ta söömise lõpetab, viskab plast­mass­taldriku ja noad prügikasti, siis marsib suitsunurka, seejärel võtab relva ja läheb oma tööd tegema. Ta on pool aastat harjunud sellega, et tema töö on sõduritöö, mis tähendab, et ta peab olema kogu aeg valvel, äksi täis ja hakkamas.

Kuid kodus selgub, et oot-oot, miks sa ise ei või oma kohvitassi ära pesta, ja muru vajab niitmist – ehk tuleb teha asju, mis pole kuulunud mehe igapäevaste tööde hulka. Siis tundubki naisele, et mees ei tee midagi. Ja kui naine küsib, kas sa mulle appi ei võiks tulla, siis mees mõtleb, et muidugi võiks, lausa peaks – aga äkki hakkab kuskilt hüüdma sõjasarv?»