Johannes Aaviku Ilmutusraamat

Armastan väga hästi korraldet, koristet ja esteetilist tuba. Aga kahjoks ei vasta minu tuba kaugeltki mitte sellele ideaalile. Foto: Erakogu

27. II 1916. Olen peaaegu «èpris’». Ja seda ühte mu koolitüdrukusse (5 kl.) Ilusaks ei või prl. O.-d nimetada, aga inetuks ka mitte. Ennem ilus. Ainus viga: natuke punaka tooniga. Nägu üsna meeldiv ja armas. Nina energiline. Juuksed siledasti üle pää kammitud. Natuke madonnaline ilme. Kasv väiksevõitu. Prinkust arenemata, plikaline, seevastu puusad laialikod, naiselised. Huvitav kontrast.

7. III 1916. Midagi uut, muudkui see sentimentaalne obsessioon jatkub endisel jõul: unistan, ehitan õhulosse, loon utoopilisi fantaasiaid, puhu katsun ennast resoneerida. Asjata kõik. Päälegi on mul hakanud see instinktiivne tunne kujunema, et keegi teine on teda enam huvitama hakanud. Ja see teine on siis kahtlemata ta kaasõpilane T., kes temaga Vanemuises jalutab ja käib koju saatmas. T. on kena poiss ja nagu riietest näha – ta esineb piduõhtul valgevestiga smokingis – kavaler ja «amüseerija». Hommikul jäin kooli hiljaks, teener ei äratanud üles, oli unustanud, nii et kahjuks mu esimene tund andmata jäi.

3. XI 1916. Äge sõnelemine Tõnissoniga «Postimehe» toimetuse ruumides honoraaride määramise koosoleku puhul.