Viljandimaa karutrio viimane liige võib küüditamisest pääseda

Karutrio löögihoos eelmisel sügisel Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaal maakonna piiri lähistel Tartu maantee ääres luusinud kolmest karust on tänaseks paika jäänud vaid üks. Keskkonnaamet loodab, et üksi jäänud loom siiski kohaneb metsaeluga, et teda ei tuleks sarnaselt endistele kaaslastele uude elupaika viia.

Tegemist on kahetalviste karudega, kes on üles kasvanud Nigula metsloomade turvakodus. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Kaido Kansi sõnas, et eelmise aasta sügise hakul viidi üks kolmiku liikmeist minema ja kui allesjäänud loomad tee äärest kadusid ning kusagile magama jäid, tekkis lootus, et pärast talveund nad kohanduvad. «Kahjuks see nii ei läinud. Kambakesi on karud julgemad ja ülbemad. Miks nad uuesti tee äärde tulid, ei oskagi öelda,» sõnas Kansi.

Maikuus püüti kinni ja viidi uude elupaika teinegi karu ja ehkki üksi jäänud karu on aeg-ajalt veel tee ääres nähtud, on tema käigud väga harvad ning Kansi avaldas lootust, et loom kohaneb ja ehk ei tulegi teda ära viia. «Meil ei ole võimalik teda seal kogu aeg passimas käia, eriti kui ta ei ole eriti tihe külaline ja temaga muid muresid ei ole,» rääkis Kansi.

Karu tuleb aga kinni püüda juhul, kui ta hakkab kohalikke elanikke või seenelisi-marjulisi hirmutama. «Praegu aga loodame, et kuna ta on üksi jäänud, siis ta enam nii ülbe ei ole ja tee ääres passimas ei hakka käima. Loodame, et ta muutub vaatamata oma lapsepõlvele ikkagi looduskaruks.»

Ettearvamatu käitumine

Ohtu kujutab selline karu eelkõige kohalikele elanikele ja lihtsalt möödasõitjatele. Tema käitumine on ettearvamatu ja ehmatuse või ärrituse peale võib ta ootamatult põgenemise asemel rünnata. «Seejuures mitte ehmatuse allikat, vaid ligiduses olevaid isikuid,» täpsustas Kansi.

Tee ääres luusivad karud kerge toidu otsinguil. Inimesed aga satuvad teeserval askeldavaid karupoegi nähes vaimustusse ja nii mõnedki kipuvad neile toitu loopima. Seda viga ei tohi aga Kansi kinnitusel teha, sest nii tekibki karudes inimesega harjumine. «Hiljem võib sama ott ootamatult teele ronida ja avarii põhjustada, või lihtsalt mingil hetkel marjulist-seenelist rünnata- ta ju ei karda inimest. Rääkimata taluõuede puistamisest. Tavaline metsakaru naljalt inimese silma alla ei torma.»

Umbes samasugune juhtum oli Viljandimaal 7-8 aastat tagasi, kui Heimtalis käis kolmeaastane isakaru prügihunnikutes tuulamas. Ka tema tuli asula külje alt minema toimetada.

Transporditakse puukastis

Kuidas aga käib karujaht, kui eesmärgiks ei ole looma tapmine? Kansi selgituste järgi uinutatakse uluk suruõhul töötava noolepüssiga. Uinuti doosid määratakse looma kehakaalu hinnates. Stressis (põgeneva, muidu häiritud) looma korral võivad kogused olla kohati raskesti ennustatavad. Seega ei ole soovitav püüdmisprotsessi juures toimetada suure käraga. Loom uinub reeglina viie kuni kümne minutiga. Ligi kahetunnine magamise aeg on olnud piisav, et teda uude elupaika transportida.

Keskkonnaametil on karude transpordiks korralikult kinnitatavad puukastid ning sõiduks kasutatakse kinnise kastiga maasturit.

Metsloomad on ettearvamatu käitumisega ning nendega tegelevad kogemustega töötajad. Ettevaatusabinõusid on raske määrata ja olenevad situatsioonist. Kohal peab olema vähemalt kolm püüdjat. «Magav karupoeg pole iseenesest raske- ta kaalub 50-70 kilo, kuid transportimiseks peab olema veendunud, et ta korralikult magab ja et tema kaaslane midagi ette ei võtaks,» märkis Kansi.