Keemiarelvad varitsevad ikka veel ohvreid

Foto: Pm

Läänemere-äärsete riikide teadlaste uuringud kinnitavad, et sõja järel merre uputatud keemiarelvad ei mõjuta oluliselt kalade tervist, pigem on oht tõsine kaluritele, kes aeg-ajalt mõne mürsu või lennukipommi traaliga välja tõmbavad.

Sellised juhused pole põrmugi harvad – nii näiteks tõmbasid kalurid 2003. aastal 25 korral merest välja kokku 1,1 tonni keemiarelvi, milles leiduv gaasiaines oli endiselt aktiivne.

2011. aastal oli kaluritel kokkupuuteid keemiarelvadega kaks ja aasta hiljem üks, ning needki eelkõige Taani vetes. Nii tõmbas kalalaev Katrine Søe 2011. aastal muu prahi seas pardale ka objekti, mis sisaldas sinepigaasi. Sadamasse tagasi jõudnud, jätsid kalurid keemiarelva pardale vedelema ja tegid laeva juures kolm nädalat südamerahus remonditöid. Vahetult enne merele naasmist viskasid mehed rämpsu lihtsalt minema. Häirekella löödi alles siis, kui üks sadama töötajatest puutus kraamiga otseselt kokku ja ilmnesid esimesed haiguse sümptomid.

1997. aasta jaanuaris läks aga palju kehvemini Poola kaluritel, kes tõmbasid pardale viis kuni seitse kilo kaaluva savikäkki meenutava objekti – just sedalaadi kuju võtab sinepigaas polümeriseerudes, ja nii on seda võhikul raske ära tunda. Kalurid viskasid klombi prügikonteinerisse ning alles järgmisel päeval ilmnesid neil tõsised nahakahjustused ja põletustunne. Osa meestest veetis haiglas nädalaid.

Surve kasvab

Ehkki keemiarelvi Teises maailmasõjas Euroopa pinnal kasutusele ei võetud, toodeti neid ometi massiliselt. Skagerraki väina Põhjameres uputati 170 000 tonni keemiarelvi – seal lasti põhja terved keemiarelvi täis tuubitud laevad.

Pärast sõda nuputasid liitlased, mida teha Hitleri Saksamaa keemiarelvadega, ja parimaks lahenduseks peetigi uputamist. Läänemerre uputati seejärel 50 000 tonni keemiarelvi, milles leidus 15 000 tonni ohtlikku toimeainet.

See kraam pärines peaasjalikult Kolmanda Reichi arsenalist, mis oli liitlaste omast halvas mõttes palju «edenenum». Natside keemiarelvade peamised matmiskohad ongi Taani idapoolseima saare Bornholmi lähistel ja Gotlandi süvikus. Selle kraami uputasid liitlased pärast Teist maailmasõda, osa jõudsid sakslased ise enne sõja lõppu Taani lähistele uputada.

Euroopa Liidu rahastatud ja Läänemere-äärsete riikide teadlasi koondanud CHEMSEA projekt tegeleski keemiarelvade ja nende mõju uurimisega üsna põhjalikult.

Teadlaste kinnitusel pole merre uputatud keemiarelvad kaugeltki minevikuteema, vaid järjest enam kasvab surve Läänemere sügavikele alates kõikvõimalikest kaablitest ja gaasitorudest ning lõpetades meretuuleparkidega. Kõik see võib mürgise ajaloo mere põhjast üles sikutada. Ühes on teadlased üksmeelel – mere põhjas olevate keemiarelvade ülestoomine põhjustaks rohkem probleeme kui kasu. Sestap suunati ka Nord Streami gaasitorud ohtlikumatest kohtadest mööda, mitte ei hakatud põhja sonkima.

Suur osa sakslaste keemiarelvadest sisaldasid just nimelt sinepigaasi, enamasti paigutati kraam kas 250-kilostesse lennukipommidesse või kahurimürskudesse. Lisaks enda toodangule vedasid sakslased kokku ka okupeeritud riikide keemiarelvi, nõnda oli neil sõja lõpuks ligi 300 000 tonni keemiarelvi.

N-ö ametlikud uputamiskohad olid Gotlandi süvik ja Bornholmi lähedal asuv piirkond, ent hiljem on leitud ka mitteametlikke uputamiskohti, üks neist Poola sadamalinna Gdański lähistel. Reeglina visati kogu kraam lihtsalt üle laeva parda. Just Bornholmi lähistele uputas Nõukogude armee üle 90 protsendi Läänemerre jäetud keemia­relvadest.

Professor Paula Vanninen juhib Helsingi Ülikooli juures tegutsevat Soome Keemiarelvade Konventsiooni Täitmise Kontrolli Instituuti, mis on võtnud proove ka Süürias kasutusel olnud keemiarelvadest.

Teadlase sõnul koguti Läänemere riikidelt esmakordselt infot meres leiduvate keemiarelvade kohta 1994. aastal. «Bornholmi süvikus leidub umbes pool miljonit keemiarelva, mis kätkevad kokku 11 000 tonni erinevaid mürke – lõviosa ehk 7000 tonni sellest on sinepigaas,» rääkis ta.

Riigid varjavad infot

Lisaks uputati merre pisargaasi adamsiiti, Clark I-gaasi ning teisigi keemiarelvi. Suurem osa merre jäänud kemikaalidest on neid peitnud metallkestadest välja pääsenud ja keskkonnas haihtunud.

«Samas oleme leidnud merest väga suuri adamsiidi ja Clarki lagunemise tulemusena tekkinud ainete jääke,» rääkis Vanninen. «See ei ole sugugi hea uudis, sest tegu on arseeniga.»

Professori sõnul võivad mereorganismid uuema info kohaselt siiski keemiarelva jääkidega saastuda. Samas tunnistab CHEMSEA uuring, et ehkki merepõhja setetes leidub keemiarelvade jääke, ei ole sellel märkimisväärset mõju tursale ega teistele uuritud mereloomadele.

Riigid varjavad siiski endiselt osa infost selle kohta, kuhu ja mida nad on uputanud. «Varem olid Gdański uputamiskoha kohta ainult kuulujutud, aga nüüdseks on see tõestatud,» lausus Vanninen. Niisiis pole välistatud, et siin-seal leidub veel teadmata matmispaiku.

«Osa infost on väga salajane,» tunnistas professor. «Lisaks keemiarelvadele leidub merepõhjas muudki relvastust ja see pole kõige kenam vaatepilt – Bornholmi juures on terve merepõhi pommidega kaetud ja keemiarelvad moodustavad kogu sellest kupatusest vaid osa.»

Keemiarelvade uputamine keelati alles 1985. aastast. «Võimalik, et enne seda aastat uputati Läänemerre mõndagi, aga riigid ei kipu sellest avameelselt rääkima,» ütles Vanninen.

Keemiarelvade uputamine polnud sugugi mingi Nõukogude armee iseärasus, sellega tegelesid minevikus paljud riigid. Iseäranis innukas uputaja oli USA.

Ehkki kaartide järgi pole Soome lahes teadaolevalt keemiarelvi, lausus Vanninen, et avalikkus lihtsalt ei tea, kas ja kus need on. «Tean, et pärast sõda on Soome laheski juhtunud üht-teist säärast, mida pole kuigi hästi registreeritud, aga mis meile huvi võiks pakkuda,» ütles ta.

Autor osales Soome välisministeeriumi kutsel Soome lahe aastale pühendatud seminaridel ja kohtumistel.