Kohtunik: Helme tulistas Meikari visiooni auklikuks

Margo Loor Eesti Väitlusselts Foto: Toomas Huik

Tänases väitluses olid Martin Helmel sisukamad argumendid ühiste relvajõudude ja kaitsetööstuse praktiliste probleemide kohta, kui olid Silver Meikaril oma Euroopa Liidu ühise sõjaväe ja kaitsetööstuse visiooni lahtiseletamiseks ja toetamiseks.

Nägemus Euroopa Ühendriikidest. Nii võib pealkirjastada Silver Meikari positsiooni tänases online-väitluses. Ta esitas nägemuse föderaliseeruvast Euroopast, mille ühine sõjavägi ja kaitsetööstus suudavad olla võrdväärseks partneriks USAle ning seista edukalt vastu ka uue ajastu küberrünnakutele. Mõistagi ei pidanud ta seda silmas lähema viie aasta perspektiivis, kuid soovis pidevat kaitsekoostöö tihendamist, mis paarikümne aasta jooksul viiks ühiste relvajõudude ja kaitsetööstuseni. Ainult järjest enam liituvas Euroopas nägi ta võimalust Eesti turvalisuse tagamiseks.

NATOt pole vaja asendada. Kui juba pealkirjade panemiseks läks, siis see sobib kirjeldama Martin Helme tänase väitluse seisukohtasid. Väitluse teemat arvestades on militaarmetafoorid ilmselt kohased, nii et Helme ründas Meikari visiooni kahel rindel. Esiteks näitas ta, et iga riigi eraldiseisev kaitsevõime koos riikidevahelise vabatahtliku kaitsekoostööga, mis tipneb NATOga, on piisav nii tänase kui tulevase julgeoleku tagamiseks.

Teiseks tõstatas ta rea praktilisi probleeme, miks Meikari pakutud visioon ei ole tema arvates teostatav. Nendest põhilisim oli liikmesriikide väga erinev ohutunnetus ja julgeolekuprobleemid, näiteks Eesti puhul Venemaa, aga Itaalia puhul hoopis Põhja-Aafrika ebastabiilsus ja selle mõjud.

Meikar arvas, et koostöö süvenemine ja föderatsiooni suunas liikumine on enesestmõistetav ja paratamatu. Helme tõi vastuseks välja erineva ohutunnetuse, mille tulemusena pole reaalselt võimalik veenda liikmesriike ära andma oma julgeolekualast otsustusõigust Brüsselile. Seisukoht oli toetatud mitme näitega, nende hulgas esikohal Suurbritannia. 

Järgmine teema oli küberkaitsevõimekus, kus Silver Meikar nägi ainsa võimalusena Euroopa ühiseid küberkaitsejõude, kuna küberruum ei tunne riigipiire. Helme vastas, et küberkaitset saab edukalt teostada mudeliga, kus igaüks kaitseb end ise ja NATO kaudu tehakse koostööd. Ka tõi ta välja, et enim on vaja hoopis rahvusvahelist konventsiooni, mis kuulutaks küberrünnaku ametlikult sõjaliseks agressiooniks.

Eraldi tulid üles kaitsekulutused, kus Helme pakkus palju võrdlevat tõestusmaterjali selle kohta, kui väikesed on nii summade kui SKT protsentidena EL liikmesriikide kaitsekulutused. See on tema väitel lahendamist vajav põhiprobleem, mis võimaldaks olla USA-le võrdne partner, mitte ühise kaitsetööstuse loomine. Eesti osa võttis ta veel radikaalsema seisukoha ja ütles, et peaksime tõstma oma kaitsekulutused 5-7 aastaks 3-4 protsendini SKTst, et soetada lahingurauda ja tagada iseenda kaitse. 

Meikari vastus oli, et kui võrrelda, mida USA oma raha eest saab ja mida EL oma raha eest saab kaitsetööstuselt, siis saab USA rohkem ning et kaitsetööstuse ühendamine muu ühisturu eeskujul lahendaks selle probleemi. Kahjuks ei pakkunud ta oma arutlusele tõestust.

Lõpetuseks peab kindlasti märkima, et Silver Meikar sai teemast ja väitlusest teada täna varahommikul, Indrek Tarandi ootamatu althüppamise tõttu. Seega ei saa ma olla liiga nõudlik tema suhtes tõestusmaterjali osas. Kindlasti pole ma ka õige inimene andma hinnangut sellele, kui realistlik on Meikari pakutud visioon. Küll aga saan täie kindlusega öelda, et tänases väitluses olid Martin Helmel sisukamad argumendid ühiste relvajõudude ja kaitsetööstuse praktiliste probleemide kohta, kui olid Meikaril oma visiooni lahtiseletamiseks ja toetamiseks.

Debatt toimus Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös.