Juhtkiri: veidike isegi piinlik nõuda

Foto: Urmas Nemvalts

Mõne kuu eest tuli Vaiko Eplikul välja uus plaat «7 ehk Nõgesed». Hea plaat, nii hea, et ühest plaadist jääb väheks – kahju seda auto CD-mängijas rikkuda, ja mõnda lugu tahaks jälle näiteks jooksmas käies kuulata. Esimesel juhul aitab see, kui muusika tühjale CD-plaadile kõrvetada, teisel juhul tuleb muusikafailid plaadilt i-Podi tõmmata. Mõlemad seaduslikud tegevused, seni, kuni seda enese tarbeks tehakse.

Tõsi, selle enese tarbeks kopeerimise eest tuleb maksta kaudset maksu, «tühja kasseti tasu», nagu seda nimetatakse. Maks on mõeldud selleks, et näiteks muusika kopeerimist autorile kompenseerida. Neile, kes ei tea, mis on kassett, tuleks ehk seletada, et paarikümne aasta eest kasutati selliseid asju muusika salvestamiseks. See oli plastmassist, selle sees oli lint. Muusika salvestati lindile. Üsna arhailine moodus. Postimehe fototoimetus otsis jupp aega pildistamiseks sellist kassetti taga. Neid lihtsalt ei ole enam, just nagu VHSe, mida filmide salvestamiseks kasutati.

Nimetus on aga samaks jäänud, ja peaaegu samaks on jäänud ka nende helikandjate loetelu, mille ostmise puhul seda maksu maksma peab. Kasseti ostmise eest peab, VHSi ostmise eest ka. Mis sellest, et ei kassette ega VHS­e enam poest osta ei saa. Seadus on seadus.