Nõiduslikust jaaniööst on järel vaid lõke ja napsine suvepidu

Jaanituli. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Jaanipäevaga seotud sümboolikast ja maagilistest toimingutest on tänaseks alles jäänud peamiselt vaid tuletegemine ja napsuvõtmine, kuid see on alati jäänud eesti pühaks. Kuidas see kõik nii on kujunenud, selgitab intervjuus Postimees.ee'le Vabaõhumuuseumi ekspositsiooni-üritusjuht Dagmar Ingi.

Millal hakati jaanipäeva Eestis jaanipäevaks nimetama ja kust see nimi pärineb?
Vat sellega on lood tegelikult keerulised nagu ikka nende vanade aegadega. Jaanipäev on tõesti väga vana püha, aga millal seda täpselt tähistama hakati, ei ole teada. Kui Eestis on pühad tihti väga tugevalt seotud kristliku traditsiooniga, siis jaanipäeva puhul on see puutepunkt üpris väike. Kust nimi tuli, selle kohta on ka äärmiselt palju erinevaid versioone. Rahvasuu on rääkinud, et ühtpidi on Ristija Johannese auks tulesid süütama hakatud, aga teistpidi on näiteks Hiiumaal juttu olnud sellest, kuidas uhkete meremeeste auks, kes tulid retkelt, süüdati mere ääres tuled. Räägiti ka Jaani-nimelisest mehest, kelle auks seda tehti, nii et versioone on tegelikult vägagi palju.

Mis on peale tuletegemise kõige tähtsamad iidsed jaanikombed?
Üks oluline sümbol on veel kask. Jaaniäevaks pidid kased tuppa tulema, kiiged kaunistati kaskedega. Kaskedega omakorda seostuvad kosjakased. Tüdrukud läksid tihti jaanitulelt varem koju, et jääda ootama ja vaatama, et kes poistest toob kased akna taha. See oli märk kosjast ehk poiss tahtis tüdrukut ära võtta.

Kindlasti on jaanipäeva puhul väga olulised erinevad karjaga seotud maagilised toimingud. Jaanipäev oli väga tugevalt karjapüha. Mida võib-olla ei teata, on see, et jaanilaupäeval tehti vanasti ka loomadega koos kolm ringi ümber lõkke. See pidi tagama loomadele hea tervise. Kindlasti on jaanipäevaga seotud piimatoidud. Kui tänapäeval süüakse siin rohkem šašlõkki ja grillvorsti, siis vanasti oli täiesti vältimatu või, kohupiim, sõir, munad. Neid võeti lõkke äärde kaasa ja need tuli seal ka ära süüa. Varasemal ajal ohverdati neid toite ka lõkkesse - siis pidi kari terve saama ja rohkem piima tulema.

Millisel kohal oli jaanipäev talupoja suvises kalendris?
Kuna kalender on ju tänaseks natuke liikunud, siis on nii, et heinategu võis alata ka enne, aga suurem heinategu algas tavaliselt pärast jaani. Öeldakse, et jaanipäev oli viimane suurem pidu suvel. Hiljem hakkas tõsine tööaeg tõesti pihta. Põlluga nagu karjagagi seostub igasugu erinevaid nõidusi. Jaaniöö oli maagia ja müstika öö. Mehed püüdsid enda põllule rohkem õnne saada. Selleks tehti ka igasugu kurje trikke: näiteks käidi jaaniööl võõral põllul vilja kokku sidumas, et enda põllule teise mehe põllult õnn kätte saada. Erinevates piirkondades olid erinevad kombed, aga sisu oli üsna sama – rohkelt endale ja vähem teistele.

Mis tuli eestlaste jaanipäevakommetesse juurde seoses kristlusega?
Ilmselt surnuaiapüha, kuigi võib-olla käidi ka varasemal ajal kusagil surnuid austamas. Jaanipäeval hakati väga kindlalt kirikus käima, käidi omaste haudadel, kaunistati neid lilledega. Vanad inimesed ja hiljem ka noored, kui nad olid õhtusest peost välja maganud, said kalmudel kokku. Tihti tehti surnuaedade juures laatu, nii et see oli kohati ka lõbus üritus.

Kui aus olla siis jaanipäev on tänaseni jäänud üpris paganlikuks pühaks. Puutepunkte kristlusega on rohkem setudel, kes tõesti käivad sel ajal rohkem kirikus ja surnuaiapühana on jaanipäev väga levinud.

Kuidas mõisnikud jaanipäevale vaatasid ja milline oli nende roll selle tähistamises?
Jaanipäev oli see päev, kus tõesti kõik pidid puhata saama. Lubati isegi karjastele puhkust ja saadeti pere nooremad lapsed nende asemele. Tänu sellele oli see väga püha päev ja mõisnikud aktsepteerisid seda. Nad korraldasid jaanipidusid, pakkusid õlut ja viina ning austasid seda eestlaste kommet.

Millist mõju hakkas jaanikommetele avaldama linnastumine?
See tingis ilmselt, et vähem tähelepanu anti karjale ja põllule. Vanasti olid jaanituled-peod küla keskuses, kuhu noored kokku tulid. Oli mõni osav pillimees, mehed istusid ning jõid viina ja õlut. Vaadati lihtsalt tulle ning tehti tantsu- ja laulumänge. 20. sajandil hakkas see kõik muutuma seltside poolt korraldatavaks. Hakkas tekkima eeskava, mis varem oli ilmselt olnud spontaansem. Mängisid puhkpilliorkestrid, esinesid tantsuansamblid. Nõukogude ajal see süvenes, hakati võistlusi ja loteriisid organiseerima.

Kui tihti arvatakse, et nõukogulikul jaanipeol oli rohkem propagandat, siis tegelikult inimesed ikkagi pidutsesid. Pigem ikka püüti neid vanu toredaid kombeid, mänge ja laule taaselustada. Jaanipäev jäi ikkagi eesti pühaks.

Mis on teinud jaanipäeva muutuvatele aegadele vastupidavaks?
Tegelikult jaanipäevatraditsioone pole teab mis palju tänasesse jõudnud. Karja- ja põllumaagiad on ju unustatud. Võib-olla püütakse armastuse ja tuleviku ennustamisega seotud maagiaid meeles pidada, kuigi ka need on tihtipeale unarusse jäänud. Nii ongi põhilised tuli ja muusika, laul ja tants, mis on tegelikult ju ka paljudel teistel üritustel, tantsupidudel, simmanitel.

Sõnajalaõiest veel ikka räägitakse.
Sõnajalaõiest räägitakse, aga ta on saanud ainult sõnalise tähenduse. Sõnajalaõiega seoses on rahvasuu palju põnevaid lugusid rääkinud. Tegelikult on sõnajalaõis seotud mitte ainult armastuse, vaid pigem varanduse otsimisega. Kes nägi sõnajalga õitsemas, teadis kõiki keeli või maailma asju või leidis mingi varandusekoha, mis tuledena oli jaaniöösel metsas nähtaval. Sõnajalaõis kui armastuse sümbol on rohkem hilisem juurdelisandus.

Millal sai aasta valgeimast ööst ühtlasi aasta suurim jooming?
Seda ei oska öelda. Napsu on võetud läbi aegade. Jaaniõhtu oli ikka see, kus peremehed viina ja õlut lõkke juurde viisid. Ei tea, kuidas see pilt tol ajal välja nägi, aga kuna muud kombed sinna juurde lisandusid, siis see tundus palju kultuursem. Eks see ole läbi aegade olnud, et kuidas keegi. Siiamaani on ju väga palju kultuurseid inimesi, kes võtavad paar õlut või ei võta üldse, aga on ka neid, kes tahavad ennast nö pildituks juua.

Teine asi, mis praegu jaaniõhtuga lahutamatult seostub, on grillimine.
Jah, eks ta kipub kahjuks osaliselt sinnapoole minema, aga näiteks Vabaõhumuuseum püüabki pakkuda just neid vanu jaanipäeva tegevusi. Ma usun, et inimesed, kes meile tulevad või kes ka isekeskis oma pere jaanituld teevad, saavad seda teha ka palju traditsioonilisemal viisil ja kindlasti on ka palju huvitavam, näiteks lastel.

Kas inimestel on suur huvi traditsioonilisel viisil jaanipäeva tähistamise vastu?
Üldiselt peab ütlema, et meil on rahvakalendriga seotud ürituste vastu tugev huvi. Üha enam hakkab tekkima inimesi, kes leiavad, et peaks neid vanu kombeid, mis tegelikult on nii toredad ja inimese jaoks palju andnud, taaselustama. Huvi on kindlasti suur ja sellest on ainult hea meel.