Habemega (sic!) linnu (sic! sic!) lumm

Selline ta ongi, habekakk: pole raske mõista, miks selle loo autor temasse armus. Foto: Peeter Langovits

Ühest heinaküünis veedetud ööst leiab autor kuusteist romantilist hetke. Tema öökaaslasesse armumiseks pole paljudele võimalusi antud, sest Eestimaal on sellised kaunitarid haruldased eksikülalised.

Eelnev käik oli tavapärane, pisut seda, teist ja kolmandat, nende seas ka mõned linnud ja rannatüdruk Siiri.

Kasispealt lahkunud linnumees on keset maikuud kõigeks uueks valmis, aga õhtust ei tea ta siis veel midagi. Päevased linnud olid varasemast tuttavad – luiged, kajakad ja haigrud. Edasi oleks võinud kulgeda tavateed pidi, piki Eru lahe äärset rannikut. Ometi juhatab ilmselt keegi maaväline mu teed teisiti ja see kulgeb Loobu jõe suudmest vastuvoolu, piki jõe paremat kallast.