Rein Veidemann: Headuse Peegel

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Tuleval esmaspäeval saanuks Juhan Peegel 95-aastaseks. Täna kogunevad Tartusse tema õpilased ja õpilaste õpilased, et tähistada Peeglile pühendatud järjekordse mälestusteraamatu «Ma lõpetan selle jama ära» ilmumist ning ühtlasi kuuekümne aasta möödumist akadeemilise ajakirjanduse uurimise algusest, mis oli puhtalt Peegli teene.

Tõenäoliselt pole ma ainus, kelle meelest on eesti ajakirjandusel kaks isa, kaks Juhanit. Johann Voldemar Jannsen ja Juhan Peegel. Neid ühendab arusaam ajakirjandusest kui inimkesksest ja inimest teenivast vaimuteost. Mis sünnib või saab sündmuseks, see sünnib lõppkokkuvõttes ikkagi inimese endaga. Nõnda on inimesel ka õigus küsida, mis, miks ja kuidas, õigus olla informeeritud ja asjasse pühendatud. See mistahes kujul toimivale meediale suunatud nõue pole kaotanud oma tähenduslikkust.

Miks Peegli sünniaastapäevad meile korda lähevad? Sest et Peegel on Headuse etalon. Niisugune headus, kuhu mahub kõrvuti elama vaprus ja leebus, meelekindlus ja tasakaalukus, visadus ja leplikkus, tõsidus ning nali. Vaadatagu tema eluaastaid, mis mahuvad 1919 ja 2007 vahele. See on sõjas või sõjast tulenevalt suures osas kaotsi läinud meeste põlvkond, kelle mälestuse on Peegel raiunud romaaniks «Ma langesin esimesel sõjasuvel». Ja meil on ettekujutus, et ellujäänuid ja pääsenuid saab iseloomustada vaid kättemaksuiha või kibestumus ülekohtusest saatusest.

Aga Peegel, vastupidi, tõestab oma eluga, et inimene saab olla suurem saatusest ja et iseendaks saab jääda ka kõige vaenulikumas ümbruses. Ning et lõpuks jääb ikkagi võitjaks headus ja armastus. Olgu siinkohal taas meenutatud üht Peegli kangelastegu, seda, et ta keset märatsevat stalinismi sõidab 1946. aastal Venemaa pärapõrgusse, Kirovi oblastisse ning toob koju, Saaremaale tagasi küüditatud ema.   

Peegel on headuse etalon. Niisugune headus, kuhu mahub kõrvuti elama vaprus ja leebus, meelekindlus ja tasakaalukus, visadus ja leplikkus, tõsidus ning nali.

Kuid Peegli headus on ka täiesti mõõdetav headus.

Eesti ajakirjanduse akadeemilisele uurimisele alusepanemisest oli juba juttu. Ent Peegli töödest eesti keele ja rahvaluule uurimisel ei saa samuti üle ega ümber. Kuis teaksime, kui väljendusvõimekas on eesti keel, kui meil poleks Juhan Peegli «Nimisõna poeetilisi sünonüüme eesti regivärssides». Akadeemiline Peegel on keskendunud eesti vaimuruumi südamikule. Ta on asunud seal, kus saavad kokku keel, meel ja mõte. Olgu öeldud sedagi, et üksnes hea inimene saab olla muhe. Peegli ellukutsutud Heinrich David Rosenstrauchi  «Neli tahedat lugemist» mõjuvad hingekosutavalt.

Olen mõelnud, miks ikka ja jälle olen mõelnud Peeglile. Muidugi on põhjuseks tema kordumatu isiksus, keda, nagu ühtegi isiksust, pole võimalik kopeerida. Ja kelle jäljendamiseks peaksid ajatingimused olema samad, mis talle. Aga seda me ju ei soovi. Jääb üle headuseigatsus. Võib-olla just meie aeg januneb selle järele kõige enam. Headuse peegeldumise järele.