Rein Veidemann: Headuse Peegel

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Tuleval esmaspäeval saanuks Juhan Peegel 95-aastaseks. Täna kogunevad Tartusse tema õpilased ja õpilaste õpilased, et tähistada Peeglile pühendatud järjekordse mälestusteraamatu «Ma lõpetan selle jama ära» ilmumist ning ühtlasi kuuekümne aasta möödumist akadeemilise ajakirjanduse uurimise algusest, mis oli puhtalt Peegli teene.

Tõenäoliselt pole ma ainus, kelle meelest on eesti ajakirjandusel kaks isa, kaks Juhanit. Johann Voldemar Jannsen ja Juhan Peegel. Neid ühendab arusaam ajakirjandusest kui inimkesksest ja inimest teenivast vaimuteost. Mis sünnib või saab sündmuseks, see sünnib lõppkokkuvõttes ikkagi inimese endaga. Nõnda on inimesel ka õigus küsida, mis, miks ja kuidas, õigus olla informeeritud ja asjasse pühendatud. See mistahes kujul toimivale meediale suunatud nõue pole kaotanud oma tähenduslikkust.

Miks Peegli sünniaastapäevad meile korda lähevad? Sest et Peegel on Headuse etalon. Niisugune headus, kuhu mahub kõrvuti elama vaprus ja leebus, meelekindlus ja tasakaalukus, visadus ja leplikkus, tõsidus ning nali. Vaadatagu tema eluaastaid, mis mahuvad 1919 ja 2007 vahele. See on sõjas või sõjast tulenevalt suures osas kaotsi läinud meeste põlvkond, kelle mälestuse on Peegel raiunud romaaniks «Ma langesin esimesel sõjasuvel». Ja meil on ettekujutus, et ellujäänuid ja pääsenuid saab iseloomustada vaid kättemaksuiha või kibestumus ülekohtusest saatusest.

Aga Peegel, vastupidi, tõestab oma eluga, et inimene saab olla suurem saatusest ja et iseendaks saab jääda ka kõige vaenulikumas ümbruses. Ning et lõpuks jääb ikkagi võitjaks headus ja armastus. Olgu siinkohal taas meenutatud üht Peegli kangelastegu, seda, et ta keset märatsevat stalinismi sõidab 1946. aastal Venemaa pärapõrgusse, Kirovi oblastisse ning toob koju, Saaremaale tagasi küüditatud ema.