/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
Täna kella 14ks oli Euroopa Parlamendi valimiste e-hääletusel oma valiku teinud juba üle 8300 valija. E-hääletajate suur hulk on parimaks tõendiks, et Eesti valijad usaldavad meie internetis toimuvat hääletussüsteemi ja tunnevad hõlpsalt ära, kui keegi üritab valimiste ümber lihtsalt segadust ja kära tekitada, ükskõik mis selle eesmärk siis ei oleks.
Ingliskeelses maailmas on selliste mainekahjustusoperatsioonide kohta tuntud lühend FUD: Fear, uncertainty, doubt. Ehk külva hirmu, ebakindlust, kahtlusi. Üks võte propaganda ja poliitika arsenalis.
Kui paigutada ühele kaalukausile Eesti poolt alates 2005. aastast kuuel valimiskorral saadud kogemused ning 2011 ja 2013 aastal juba üle 100 000 ulatanud e-hääletajaskond, üheskoos meie valimiskorralduse üldisema laitmatu mainega, teisele kaalukausile aga Eestis tundmatute kriitikute järeldused, mille aluseks tundub olevat anekdootidest tuntud Tambovi konstant – st lõppjäreldus on teada enne uurimistöö algust ning kogu ürituse tagant paistavad ühe poliitjõu kõrvad, siis ausalt öeldes, ega valiku tegemine just väga keeruline ei ole. Mööngem, et e-hääletuse turvalisuse üle tasub ja peab arutlema, kuid mitte lahmivalt ja vahetult enne valimiste algust – võib ju meenutada kasvõi riigikohtu otsust parlamendisaadikute lubamise/keelamise asjus kohalikes volikogudes, mis andis tulemuseks, et valimiskorras oluliste muutuste tegemine vahetult enne valimisi ei ole põhiseadusega kooskõlas.
Mõju tekitab vastumõju ning hetkel näib, et järjekordne poliitilise maiguga mainerünnak e-hääletuse vastu on just selle valimisviisi kasuks pannud otsustama ka neid, kes muidu kasutaksid võimalust kaunil kevadpäeval oma valimisjaoskonda kõndida.
Kuid mis viisil valija ka oma otsuse ei vormistaks, iga hääl on hea ning teretulnud. 26. mai varahommikul saavad kandidaadid oma seekordse hinde valijailt teada.