Kapten Mart Sirel hoiatab liigse enesekindluse eest

Kui tahad rahu, siis ole ka sõjaks valmis, märgib üllatusrünnakuid uurinud kapten Mart Sirel. Foto: Margus Ansu

Hoiak, et riiki enam oht ei varitse, võib anda ründajale vajaliku üllatusmomendi, lausus üllatusrünnakute uurimise eest Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste parima magistritöö preemia saanud kapten Mart Sirel.

Isegi suured ja tugevad riigid satuvad aeg-ajalt üllatusrünnakute ohvriks. Miks nii?

Strateegiline üllatus on sõjakunsti tõeline meistriteos. See sisaldab nii teaduslikku poolt ehk teatud reegleid, mille järgi strateegilise üllatuse kujunemine toimub, kui ka väga suurel määral loomingulisust, mis muudab need reeglid ettearvamatuteks sündmusteks.

Ründaja jaoks on strateegiline üllatus oluline jõudude kordaja, mille toimumisel saavutab ta kvalitatiivse ja ajalise eelise kaitsja ees. Seega nii suurt kui ka väikest riiki võib üllatus tabada eelkõige seetõttu, et ründav pool planeerib seda ja kasutab oma kavatsuste varjamisel oskuslikult pettetegevust.

Samas, nagu näitasid minu töös uuritud Yom Kippuri sõda Iisraeli ja araabia maade vahel ning 2008. aasta Vene-Gruusia sõja analüüsid, on ka kaitsval poolel strateegilise üllatuse kujunemisel oluline roll. See seisneb kaitsva poole valedes hoiakutes ning ründaja kavatsuste ja võimete alahindamises.

Näiteks Iisrael pidas end aastal 1973 Euroopa superriigiks, kellele ei leidu Euroopas sõjalist vastast, ja oli kindel, et teised riigid ei julge teda rünnata. Seetõttu eiras Iisrael kõiki oma luure hinnanguid selle kohta, et araablased teevad ettevalmistusi sõjaks.  

Üllatus tekib enamasti kaitsva poole vigade tõttu. Millised on kaitsva poole kõige tüüpilisemad vead?

Põhiliseks veaks saab nimetada võimaliku rünnaku kohta informatsiooni kogumisest, analüüsimisest ja riigijuhtidele edastamisest koosneva eelhoiatussüsteemi läbikukkumist. Nagu eelnevalt mainitud, üritab ründaja pettetegevusega enda kavatsusi võimalikult palju varjata, kuid täielikult on seda ikkagi võimatu teha.

Nii Iisraeli kui ka Gruusia luurestruktuurid hoiatasid mingil hetkel riigi juhtkonda, et vastane võib olla valmis ründama, ent kõrgema tasandi reaktsiooni ei tulnud. Juhtkonna hoiak, et rünnakut ei tule, juhtis neid valele teele.

Näiteks Gruusia poliitiline juhtkond lähtus oma 2007. aasta ohuanalüüsist, kus oli kirjas, et laiaulatusliku rünnaku oht on väga madal ja pikemas perspektiivis järjest langev. Nad olid selles täielikult veendunud ja sisuliselt ei kaalunud teisi võimalusi. Teatud otsused jäid tegemata ja kui hakati toimuvast aru saama, oli juba hilja.

Sõdadele eelnevad tihti poliitilised ja sõjalised kriisid, mis järjest pingestuvad. Gruusia ja Venemaa vahel oli taolisi kriise mitmeid. Kas need oleksid pidanud Gruusia juhtkonda hoiatama, et ei tasu olla nii muretu?

Kindlasti. Kriisid on osa poliitilistest näitajatest, mida kaitsev pool saab kasutada ründava poole kavatsuste hindamiseks. Kriis on väga hea indikaator, sest see näitab, et teine pool on valmis olukorda pingestama. Teiseks tehakse kriiside käigus poliitilisi avaldusi ja taoline propaganda on kaitsvale poolele samuti heaks näitajaks, et teisel poolel on vaenulikud kavatsused.

Nii Gruusia kui ka ülejäänud maailm küll oletas, et Venemaa ei hakka kahe väikese territooriumi pärast sõdima, kuid Venemaa eesmärkideks olid režiimimuutus Gruusias ja Gruusia NATO integratsiooni takistamine.

Millisel kujul mahub eelhoiatussüsteemi infosõda?

Infosõda on kahtlemata väga oluline faktor strateegilise üllatuse kujunemisel, sest sellega kujundab ründaja kaitsja ja ta liitlaste arusaamu. Näiteks vahetult enne Gruusia sõda olid Venemaa avalikud sõnavõtud väga vaoshoitud, et ise mitte agressorina näida ja samas Gruusia poolel muretut suhtumist tekitada.

Kas Gruusia provotseerimine oli Venemaa plaani osa?

Seda kinnitavad mitmed faktid, et Venemaa osalus provokatsioonide korraldamises oli ilmne. Reeglina otsustab ründav pool strateegilise üllatuse kujundamise kasuks ja ka selle, milliste vahenditega seda saavutada lähtuvalt rünnakuga seotud poliitilistest või sõjalistest riskidest.

Venemaa peamiseks riskiks olid Gruusia liitlassuhted läänemaailmaga. Gruusia provotseerimine oli vajalik, sest Venemaa ei tahtnud ise ründajana näida. Lisaks toimunud sündmuste arengule kinnitab Venemaa oskuslikku käitumist ka fakt, et rahvusvahelise uurimiskomisjoni ametlikus raportis Vene-Gruusia sõja kohta nimetatakse süüdlaseks mõlemat poolt.  

Eestis korratakse üsna tihti väidet, et kuna Eesti on NATO liige, siis seetõttu on igasuguse rünnaku võimalus meie vastu täielikult välistatud. Kas see loob võimalikule ründajale hea aluse üllatuseks?

Äärmustesse laskumine on ohtlik. NATO ja ELi liikmelisus tagavad meie riigile parima julgeolekugarantii, kuid samas on meie puhul ohtlik arvamus, et NATOs olles võime oma kaitsetegevuse, näiteks iseseisva kaitsevõime miinimumini viia.

2008. aasta näitas, et maailm muutub väga kiiresti ja julgeolekusituatsioon koos sellega. Ohtlik on nii igasuguse ohu täielik välistamine kui ka vastupidi, pidev hoiatamine ohust, sest see vähendab kaitsva poole võimalust situatsiooni õigesti hinnata.

Ohuhinnangute tegemisel peab valitsema ratsionaalsus ja eelkõige arusaam, millist kasu võib ründaja võimaliku rünnakuga saavutada. Iisraelile sai saatuslikuks kindlus, et neid ei rünnata, mida Egiptus väga oskuslikult ära kasutas ning oma pettetegevusega võimendas. Selle tulemusena, kuigi araabia maad kaotasid 1973. aasta konflikti sõjalises mõttes, saavutas Egiptus ikkagi taotletud poliitilised eesmärgid ehk sai tagasi Suessi kanali ja Siinai poolsaare.

Samas tuleb mõista, et strateegiline üllatus puudutab erinevalt selle nimes peituvast seosest kõiki sõjapidamise tasandeid ehk teisisõnu, küsimus ei ole ainult selles, kas sõda alustatakse, vaid ka selles, milliseks see sõda võib kujuneda ehk milleks peavad olema valmis kaitsva poole sõdurid.

Selle mõistmine on oluline just põhjusel, et kui riigikaitse juhtkonna tasandil võtab otsuste tegemine ja muutmine suhteliselt vähe aega, siis madalamatel sõjapidamise tasanditel toimub nende otsuste elluviimine, näiteks vajalike sõjaliste võimete loomine ja sõjaliste üksuste väljaõpe, oluliselt pikema aja jooksul.

Näiteks Gruusia valmistas lähtuvalt ohuhinnangutest oma armeed eelkõige osalemiseks terrorismivastastes operatsioonides ning 2008. aasta augustis ei olnud Gruusia üksused valmis pidama konventsionaalset sõda. Seetõttu peavad tihtipeale otsused, mis võivad tulevikus aidata edukalt ennetada strateegilise üllatuse tekkimist või minimeerida selle tagajärgi, olema tehtud juba olevikus.

Mart Sirel (32)
•    1995. aastal alustas ajateenistust Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Pärast ajateenistust alustas nooremallohvitserina tegevteenistust üksik-sidepataljonis.
•    1998. aastal läbis vanemallohvitseri kursused Kaitseväe Lahingukoolis ning jätkas tegevteenistust üksik-sidepataljonis erinevatel ametikohtadel.
•    2000. aastal asus õppima Kõrgemasse Sõjakooli 4. põhikursusele ja lõpetas selle jalaväe erialal 2003. aasta detsembris. Pärast sõjakooli valis ta teenistuskohaks Scoutspataljoni ja teenis seal rühmaülemana, kompanii ülema abina ja väljaõppeohvitserina. Ta osales kahel missioonil, Kosovos BALTSQN-10 luurerühma ülemana ja Afganistanis ESTCOY-3 kompaniiülema abina.
•    2005. aastal täiendas end Slovakkias noorem-staabiohvitseri kursusel.
•    2008. aastal astus Kõrgema Sõjakooli magistrantuuri 4. keskastme kursusele, mille lõpetas 18. juunil 2010.