/nginx/o/2014/04/25/2985750t1hadd2.jpg)
Kuidas tegelikult tegutseb üks Tallinna narkokartell? Sellest «Pealtnägija» loost saab teada, kuidas siinsamas meie kõrval liigutatakse iga päev tuhandete eurode eest uimasteid ja varustatakse sadu inimesi. Ja kui vaja, kutsutakse allumatuid diilereid korrale. Kuid see grupeering, nagu selgub, on vaid jäämäe tipp.
Alles loetud nädalad tagasi jõustus lõplikult kohtuotsus, mis toob päevavalgele, kuidas toimis kogu oma eheduses üks hästi organiseeritud narkoäri, mis toitis iga päev rohkem kui sadat kanepisõltlast Tallinnas, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».
Selles loos on mängufilmilikku konspiratsiooni ning maffialikku tööjaotust, aga ka karmi reaalsust, kuidas üks Lasnamäe noor pere kamandas oma diilerite võrgustikku justkui orjasalka.
12-liikmeline grupeering, mille maksu- ja tolliameti narkotalitus aasta tagasi paljastas, on kindlasti üks viimase aja unikaalseim eksemplar Eesti kriminaalmaastikul. Raputades isegi palju näinud jälitajaid, kes mitu kuud kartelli siseelu salaja jälgisid ja seda kild-killu haaval tundma õppisid.
Loo peategelasteks on 23-aastane Mark Ševtšenko - narkojõugu liider, tema õde, 27-aastane Anastasia, ja naine, 21-aastane Angelina - mõlemad olid narkovõrgustiku raamatu- ja kassapidajad. Samuti kuulus kampa Anastasia mees, 24-aastane Aleksandr, pealiku parem käsi ja kartelli tegevjuht.
Suurim üllatus on ehk fakt, et kuni 60 000 euro suuruse kuukäibega narkovõrgustiku looja ja liider oli kõigest 9-klassi haridusega töötu Lasnamäe noormees Mark Ševtšenko, kes pani räpase äri nimel tööle pool oma perest ning kehestas jõugus väga range hierarhiasüsteemi.
Riigiprokurör Taavi Pern selgitas, et Ševtšenko oli üles ehitanud kanepimüügivõrgustiku, mis koosnes kahest tanavadiilerite grupist: üks grupp tegutses Tallinnas Lasnamäel, sellesse kuulus kolm isikut ja teine grupp tänavadiilereid tegutses Koplis. Sellesse gruppi kuulus samuti kolm isikut.
MTA uurimisosakonna narkotalituse juht Urmet Tambre märkis, et narkoärikate tööjaotus oli väga selge - oli grupijuht, oli rahadega tegeleja, raamatupidajad, kaalujad, vaheladude pidajad ja müüjad.
«Raamatupidamine seisneski lihtsalt selles, et kaustikulehtedele märgiti üles erinevate gruppide päevased läbimüügid, arvutati kokku summa, mida need grupid teeninud on, tehti mahaarvestused kulutuste pealt. Näiteks bensiinile kulutatud summa osas, kanepi müük, ostmisele kulutatud summa osas ja arvutatigi kokku kasum. Tavapärane ja lihtne raamatupidamine,» rääkis Pern.
Tambre märkis, et nendel narkoärikatel oli oma territoorium ja nad ei tohtinud meelemürki kõikjal Tallinnas müüa. Oli väga täpselt paika pandud, kus piirkonnas nad tohivad ainult müüa ja kus tohivad peatuda.
Range konspiratsioon
Diileritele oli kehtestatud konkreetne nõue, et nad peavad töötama kindlasti paaris. Ja nagu selgus kurjategijate telefonikõnede pealtkuulamistest, tekitas see mõnes diileris tõsist viha, kui ta sunniti mõnel õhtul kanepit müüma näiteks laisa paarimehega.
Diilerid töötasid graafikujärgselt – kui keegi ei saanud töötada, siis nad palusid ka oma tuttavaid, et need tuleksid appi, rääkis Tambre. «Kas üks siis võtab telefoni kogu aeg vastu ja teine annab ainet samal ajal, et ei tekiks pausi, sest ilmselgelt pidi alati telefonile vastama.»
«Mida me oleme varasemate menetluste raames näinud, on see, et näiteks kanepidiilerid sõidavadki ringi ühe autoga ja üks inimestest on autojuht, teine on see, kes aknast annab narkootilisi aineid edasi,» selgitas riigiprokurör.
Nii nagu kanepimüüjatel olid lõpuks spetsiaalsed tööautod, mida jälgede segamiseks sageli vahetati, üüriti Lasnamäe ja Kopli võrgustike jaoks konspiratiivkorterid ehk vahelaod, et äri sujuks kiiresti ja valutult.
«Müüd 10 grammi ära, sõidad jälle korterisse, aknast antakse sulle uus 10 grammi, sõidad jälle linna, müüd maha, sõidad tagasi ja nii päevas kümneid, kümneid kordi,» selgitas Tambre kurjategijate tööpõhimõtteid.
Vähemalt üks korter üüriti narkoärikate poolt selleks, et seal ainult kanepit pakendada ning seda eluaset kasutatigi vaid nendel päevadel, kui omandatud oli suurem kogus narkootilist ainet. Seal pakendasid grupi liikmed meelemürki poole grammi kuni grammi kaupa minigrip-kilekottidesse
Kui aine sai kaalutud, siis toimetati see üürikorterisse, kus üks mees jagas kraami nii-öelda müügiautodele, mis võtsid korraga peale ainult väikese koguse ehk vähem kui 10 grammi. See võimaldas pääseda kriminaalvastutusest.
Taavi Pern märkis, et Ševtšenko nõudmisel oli konspiratsiooni tase aetud lakke. Tänavamüüjate grupid teadsid küll sellest, et olemas on ka teine tänavamüüjate grupp, kuid seda, kes selle grupi liikmed on, ei teatud. Teati vaid seda inimest, kes neile narkootilisi aineid tõi.
«Samamoodi kaaluja puhul mitte keegi ei teadnud, kes ta on. Ta viidi korterisse, ta kaalus aine ära ja lahkus sealt kohe. Keegi ei küsinud ta käest mingeid küsimusi, tema ei vastanud neile,» selgitas Tambre.
Mark Ševtšenko loobus ise narkootiliste ainete puudutamisest ja isegi nende vaatamisest. Kurjategija jagas isegi käskusid kanepidiileritele läbi mitme inimese. «Ta üritas ennast igatpidi distantseerida sellest kuriteost, kuid saada ikkagi maksimaalselt tulu selle eest,» märkis Pern.
Ševtšenko kasutas ka väga palju varjunimesid ning mitte keegi ei teadnud, kes ta täpselt on. Kõik ainult kuulsid mingeid legende, et on olemas mingi mees. Ehkki Ševtšenko üritas jääda nähtamatuks, lendas ta füüreri kombel oma alluvatele peale kohe, kui narkoäris tekkisid pisemadki tõrked. Näiteks tegi ta diileritele anonüümseid kõnesid ning kontrollis, kas müüjad on ikka graafikujärgselt tööpostil ja äri toimib õlitatult. Kui kanepi müügist saadud tulud Ševtšenkot ei rahuldanud, näiteks ei suudetud päeva jooksul nõutud kassat kätte saada, siis ta ise sekkus toimuvasse.
Kartelli juht kui orjapidaja
Koorus ka välja selle kartelli kõige üllatavam moment isegi palju näinud jälitajate jaoks. Nimelt tõi salajälgimine päevavalgele, et pealik Ševtšenko oli justkui orjapidaja, kes kehtestas väga jõulise hinnapoliitika, igapäevased müügi- ja kassalimiidid, ja muutis diilerid oma sunnismaisteks.
«Tänavamüüjate grupid, Lasnamäe grupp ja Kopli grupp, olid saanud juhtidelt ülesande müüa maha päevas vähemalt 50 grammi kanepit. See tähendab seda, et Lasnamäe grupp pidi müüma päevas 50 grammi vähemalt kanepit ja Kopli grupp samamoodi vähemalt 50 grammi kanepit ja kindlasti tuli koguda päeva jooksul kassa siis sõltuvalt kanepi omandamise hinnast vähemalt 750 eurot kuni 800 eurot,» rääkis riigiprokurör.
Urmet Tambre märkis, et Ševtšenko oli kõik summad enda jaoks täpselt välja arvutanud ja tahtis õhtuks saada kindlat kasumit. «Ja kõik, mis müüdi alla omahinna, turuhinna, kõik, mis tarbiti ise - kõik oli kohe võlg Marki ees. Marki ei huvitanud mitte midagi. Kui ei olnud õhtuks ära müüdud, siis oli see kohe miinus diileritele ja nemad pidid hakkama selle eest vastutama.»
Diilerid müüsid oma kogused tihti ära, aga oli ka päevi, kus ei müüdud ja lülitati telefon varem välja, kuna arvati, et enam ei tule ostjaid. Selle eest aga võis Ševtšenko neid füüsiliselt karistada.
Uurijate andmeil oli jõugu käive kuni 3 kilo marihuaanat kuus, mille väärtus tänavahindade järgi oli maksimaalselt kuni 60 000 eurot. Neist numbritest märksa jahmatavam on aga tõsiasi, et vaid Kopli ja Lasnamäe kitsastes sektorites tegutsenud diilerid suutsid iga päev maha müüa kokku kuni 100 grammi kanepit ehk iga päev müüdi narkootikume umbes 100 kuni 150-le inimesele.
«Ka mind üllatas see, et kanepimüüjal on võimalik nii palju kliente leida, kuid kahjuks statistika ütleb, et Eestis ongi palju inimesi, keda huvitab kanepi tarvitamine. Neid inimesi on nii koolilaste kui ka täiskasvanute seas,» nentis Pern.
Urmet Tambre meenutas, kuidas narkomüüki jälgides oli näha, kui nn kauplusauto juurde tekkis narkomaanide järjekord.
«Arvestades näiteks Lasnamäe linnaosa suurust, et tegemist on 100 000 elanikuga linnaosaga, on täiesti reaalne, et selles linnaosas võib müügiga tegeleda mitu gruppi kanepimüüjaid. Turgu jätkub mitte ainult ühele grupile, mis allub Mark Ševtšenkole, vaid turgu jätkub ka teistele kanepidiileritele, ja kliente leidub,» selgitas riigiprokurör.
Seejuures on uurijad realistid ja nendivad, et Ševtšenko jõugu likvideerimine täpselt aasta tagasi, ei mõjutanud kanepiturul toimuvat mitte kuidagi, sest sajad kliendid leidsid ruttu endale uued diilerid.
Kui suur on Tallinna kanepiturg?
Kui suur siis tegelikult võib olla Tallinna kanepiturg? Tänavu märtsis tegi Rootsi päevaleht Svenska Dagbladet uuringu, milles väideti, et Stockholmis tõmmatakse iga päev 93 700 kanepisuitsu ehk 66 jointi iga 1000 elaniku kohta. Kui must võib olla Tallinna reaalsus ei julge keegi isegi oletada.
Põhja prefektuuri narkotalituse juhi Kaido Kõplase arvates on väga palju selliseid diilereid, kes müüvad päevas 10-15 grammi. «See 100 grammi päevas maha müüa on suur risk vahele jääda ja väga vähesed riskivad selliselt.»
Kõplase sõnul müüvad alaealised diilerid päevas 5-10 grammi kanepit, kuna neil pole piisavalt raha, et rohkem kraami sisse osta. Vanemad, 18-25-aastased, võtavad juba rohkem, 100-200 grammi, aga müüvad päevas 20-30 grammi.
Küsimusele, kui palju on diilereid, jäi Kõplas vastuse võlgu. «Kui teaks, oleks oluliselt kergem tööd teha,» nentis ta.
Taavi Perni arvates võib Tallinnas ja Harjumaal tegutseda mitte kümneid, vaid pigem sadu kanepidiilereid.
«Mõnes mõttes on üllatav. Jah, tänavapildis ei tundu, et asi on nii hull, aga kui neid numbreid vaadata, siis tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et midagi on ikkagi hullem veel,» ütles Urmet Tambre.
Kui kanepisuitsetajate viimase aja üha jõulisem propaganda nõuab rohelise meelemürgi legaliseerimist, kuna see olevat puhas ja looduslik, siis soovitavad jälitajad Ševtšenko bande loo valguses järele mõelda, millises virtsas nende tubakas tegelikult vettinud on.
«Me näeme igapäevaselt, kuidas ja kuhu neid aineid peidetakse. Meeletud kohad nagu auto bensiinipaagid, õlitünnid... Need pakkepaberid. Need ju ilmselgelt ei ole poest ostetud: need on kuskilt tänavalt leitud, nad on sinna kilekotti pandud. Neid toimetatakse kuhugi korterisse, mis ilmselgelt... Ma ei oska isegi kirjeldada, mis seal korteris on. Kui läheme nendes korterites läbiotsimisi tegema, siis üldjuhul paneme kaitseriided selga, kindad ja maskid ette, sest seal on nii palju pisikuid, mida me ilmselgelt endale ei tahaks mitte kunagi saada,» kirjeldas Tambre.
Ta märkis, et narkootikumide pakendid on korduvkasutatavad ja narkoärikad aevastavad, köhivad nende peale. «Nad ei pese käsi. Ja siis lõpuks ostetakse puhtad minigrip-kotid, pannakse sinna sisse või hõbepaberisse ja seda me ka ei tea, kust kohast see leitud on. Ja siis antakse see nii-öelda lõpptarbijale, kes arvab, et ta sai puhta loodusliku toote,» ütles ametnik.
Tambre tõi võrdluseks olukorra restoranis, kus kliendil kukub kurgiviil maha, kelner aga tõstab selle taldriku peale tagasi. «Mitte keegi ei paneks seda suhu panna, aga kui see kanepiõisik või kanep liigub ükskõik mis teed pidi selle inimese laua peale, siis ta paneb selle koogi sisse või suitsetab seda ja siis nad peavad seda veel popiks ka. See on minu jaoks mõistetamatu.»