Postimees Donetski separatistide peakorteris: fotograafil ähvardati jalad murda

Barrikaad separatistide Donetski oblastivalitsuses asuva peakorteri ees. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Donetski kesklinnas komistame endilegi ootamatult otse «revolutsiooni» hälli otsa. Komistame sellepärast, et sadakond meetrit enne ega pärast vanas oblastivalitsuse hoones asuvat separatistide peakorterit ei reeda  toimuvat «revolutsiooni» miski.

Ent selles, kümnekorruselises hoones käib neil päevil kõva sagin. Hoone esisel platsil kogutakse rahvavabariigi tarbeks annetusi ja võetakse vastu liikmeid omakaitsesse, mida kutsutakse suurustavalt «velikaja družiinaks».

Igasugune pildistamine on rangelt keelatud. Vähemalt seni, kui oleme end rahvavabariigi pressiteenistuses ametlikult akrediteerinud. See pealtnäha imelihtne toiming osutub bürokraatia tõttu poolteist tundi aeganõudvaks ettevõtmiseks.

Esiteks on hoone täis isehakanud kaikamehi, kes sind vastavalt oma suvale läbi otsida võivad. Ja see on veel kerge variant. Ühel hetkel suunab üks valvureist, pealtnäha mitte üleliia targa pilguga tüüp, minu suunas oma Kalašnikovi toru ja nõuab näha passi.

Pass on mul autos. Kas juhiload või ID-kaart sobib? Või hoopis Postimehe pressikaart?

Ei, ei sobi. Õnneks tean ma peast «rahvavabariigi» pressikeskuse juhist naisterahva nime. Selle mainimine rahustab umbusklikku ja meid juhatatakse pressikeskusesse. Läbi koridoride, mis on täis tühja taarat (Molotovi kokteilide tarbeks) ja muud prügi.

«Kuulsid, Serjoga sai umbes tund tagasi surma,» räägib pressikeskuses istuv erariietes mees telefoniga. Tema kõrval oma akrediteeringut ootavad Briti ja Itaalia fotograafid ei mõista ilmselt sõnagi nende ees toimuvast.

Uurin kiirelt, et mis ja kus Serjogaga siis juhtus. «Slovjanskis, barrikaadidel, päise päeva ajal, snaipri töö, ta oli rahulik eraisik,» saan vastuse.

«Te olete siin esimesed Eesti ajakirjanikud,» teatab pressiteenistuse ülem mulle akrediteeringut ulatades. Selles ta muidugi eksib, ent ma ei hakka teda parandama. Ilmselt oleme me tõesti esimesed Donbassi rahvavabariiki akrediteeritud ajakirjanikud.

«Ka ajakirjanikel pole siin turvaline. Nädal tagasi sai üks välisoperaator läbi kuulivesti kuuli kõhtu ja oleks peaaegu hukkunud. See oli 50-50 variant, aga ta jäi ellu.»

Ent akrediteerimistõend vajab veel üht templit ja selle saab kaks korrust ülespool. Itaallane ja britt ootavad seal juba meid väga tüdinud nägudega ees. Üks kaukaaslase olekuga automaatur neid valvamas.

«Ma olen siin juba kuu aega kohapeal töötanud,» teatab muidu Milano lähedal elav itaallane. «Slovjanskis käib ikka tõeline sõda. Ukraina armee on linna sisse piiranud ja käib teineteise pihta tulistamine.»

Õhtul päras kaheksat olevat linna tänavail liikumine keelatud ja siis algavat hirmus paugutamine - granaadi ja miinipildujatuli olevat igaöine. «No ja kui me siis hommikul kell seitse tänavale pääseme, on kõik sisuliselt läbi. Tele saab küll pilti, aga fotograafidele ei jää suurt midagi. Sa ei pildista ju mürsulehtrit,» ütleb itaallane.

Tal on õigus. Rahvavabariigi akrediteering peaks tema sõnul muutma separatistide kontrollpunktide vahelise liikumise kordades kiiremaks.

«Nad on muidu hirmus kahtlustavad,» ütleb itaallane ja soovib lahkudes meile õnne. «Seda läheb meie töös vaja.»

Selle tõestuseks on mõni minut hiljem hetk, kui fotograaf Mihkel Maripuu üritab hoone kümnendalt korruselt teha all laiuvatest barrikaadidest fotot ja jääb sekund enne pildistamise lõpetamist vahele ühele treppides alla jalutavale aktivistile. See kutsub kaaslased appi.

«Kustuta need ära või muidu ma murran teie jalad ära,» teatab keegi kumminuiaga vehkiv tüüp. «Barrikaadide ehitus on meie turvalahendus ja neid ei tohi pildistada.»

Mis siis ikka. Tuleb pildid kustutada.