Ahto Lobjakas: kasulike idiootide teine tulemine

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Igas demokraatlikus ühiskonnas on üks asi, mis on üle poliitika. Mitte poliitikud, parteisüsteem või riik (mida iganes see sõna eesti keeles ka tähendaks), vaid debatt. Ükskõik kui hull oleks olukord, pole midagi lõplikult kadunud seni, kuni arutelu jääb vabaks ja ratsionaalseks.

Selleks peab olema täidetud kaks eeldust. Esiteks, inimene lahutatakse argumendist – see, kes midagi ütleb, ei määra, mida teda kuuldakse ütlevat. Sisu maksab. Teiseks, midagi pole püha. Kogemus näitab, et kõik, mis kuulutatakse pühaks – st mida debati eest hakatakse varjama –, teenib lõppkokkuvõttes erahuve.

E-valimised on väärt 21. sajandi demokraatia institutsioon. Need teevad osaluse poliitikas lihtsamaks, need on uuenduslikud, need istuvad Eesti enesekuvandiga. On ilmselge, et e-valimisi pole mõtet mõne Savisaare poliitilise kapriisi ajel kaotada (Keskerakond väidetavalt võidaks väiksemast valimisaktiivsusest). Sama selge on, et Eesti mainet rikub Guardiani jõudnud lugu sellest, kuidas kunagi Tallinna linnavalitsuse toel kohalikke valimisi uurinud USA ja Soome asjatundjad peavad nüüd e-valimiste süsteemi lootusetult ebaturvaliseks. Aga tõrjuda kriitika põhjendusega, et see aitab Savisaart, on loogikaviga. See tähendab kasulikuks idioodiks olemist nende heaks, kelle erahuvid juhtuvad ristuma vaba arutelu põhimõttega.