Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles öölaulupeol peetud kõnes, et me oleme tugevad, kui hoiame ühte.
President: me oleme tugevad, kui hoiame ühte!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes kella ühe ajal öösel rahva ette astunud president võeti vastu võimsa aplausiga.
Eesti Vabariigi presidendi kõne öölaulupeol:
Head inimesed siin lauluväljakul ja kõigis Eesti kodudes!
Kakskümmend aastat tagasi tõusis Eesti rahvas üles hirmu, alistumise ja alanduste vastu. Rahva vabaduseihast sai sadade tuhandete ühine hüüd ja ühine laul.
Meie vaim sai vabaks. Pool sajandit küürus olnud selg löödi sirgu.
Ühisest laulust ja igatsusest sai mõtestatud tegevus vabaduse nimel. Me võitsime ja tegime Eesti taas riigiks.
Eesti oskab võita ja meie inimesed oskavad võita. Olgem selle üle uhked nagu oleme täna uhked maailma parima Gerd Kanteri olümpiakulla üle. See on võimas.
Tänase öölaulupeo nimeks on «Märkamisaeg» ja meid kõiki palutakse endalt küsida - millal Sa viimati märkasid, et Eesti on vaba?
See küsimus oleks tabanud naelapead veel kaks nädalat tagasi. Sest paljudki meist olid hakanud kõike ümbritsevat - meie oma riiki, meie vabadust, meie vankumatuid õigusi - pidama millekski täiesti iseenesestmõistetavaks.
Aga nüüd, pärast kümmekond päeva õõvastavaid uudiseid ja pilte Gruusiast, saame me taas hästi aru, et vabadus EI OLE iseenesestmõistetav. Vabadus pole lihtne sõna või deklaratsioon, mille üle võib lubada üleolekut või muigamist.
Vabadus - nii riigi kui inimeste vabadus - vajab hoidmist ja kaitsmist iga päev. Vabadus ootab meilt maailma sündmuste märkamist. Ta ootab, et me näeksime endid selle keerulise ja muutuva maailma osana.
See tähendab, et meil tuleb tegelda olulisega ja mitte lasta end eksitada ebaolulisest.
Et püsiks inimeste vabadus, peame märkama enda kaasteelisi. «Kuidas sul läheb?» «Kas ma saan sinu heaks midagi teha?» Need hoolivad, igapäevased küsimused kõlagu sagedamini kui seni.
Hea Eesti rahvas.
Õigus on neil, kes tänavad Eesti vabaduse eest meie endi usku, ühtsust, meie arukust ja sihikindlust.
Aga me peame tänama ka oma toetajaid kõikjal maailmas. Eesti vabaduse taastamine õpetas meile sõpruse ja märkamise tähtsust.
Täna, täpselt nelikümmend aastat tagasi, 20. augustil 1968, jäi Tšehhoslovakkia üksinda, kui võõrad tankid sõitsid Prahasse.
Täna, nelikümmend aastat hiljem, ei jätnud me Gruusiat üksinda ja rahvusvaheline surve sunnib võõrad tankid sealt lahkuma ükskord niikuinii.
Ei ole üksi ükski maa, võime taas uhkusega öelda. Aga ainult siis, kui meil on julgust oma sõprade kaitseks välja astuda.
Armas rahvas.
Me tahame, et Eesti riik jääks püsima. Me saame sellega hakkama. Me oleme tugevad, kui hoiame ühte.
Me saame sellega hakkama, kui me hoidume vigadest. Esiteks, me peame alati enda suhtes ausaks jääma. Teiseks, me ei tohi ise ennast petta tühjade lubadustega. Olgu need lubadused kui kaunid tahes. Ja kolmandaks, me ei tohi arvata, nagu elaksime muretus ja lõplikult turvalises maailmas.
Kui me neid kolme viga väldime, siis pole Eestil vaja oma tulevikku karta ega oma
sammude puhul kõhelda.
Vastupidi: me usume oma tulevikku.
Me usume iseendasse.
Me hoolime inimestest, kes siin elavad.
Me armastame Eestit.
Me usume vabadusse.
Elagu Eesti!