Kristel Kossar: kirjutage oma emale

Kristel Kossar Foto: Erakogu

Põimisin hiljuti raamatuks «Suurim kingitus emalt» viieteistkümne ema ja lapse lood. Südamlikud Eesti lood emadest, kelle järeltulijatest on siinsamas sirgunud targad, tublid, tugevad ja tegusad inimesed. Ja iga lapse jaoks on oma ema kõige ilusam, parem ja täiesti eriline.

Selles raamatus kirjutan oma emale esimese päris kirja, kui mitte arvestada punaste nelkidega kaarti, kuhu värisev lapsekäsi ilmselt kasvataja mahitusel on vedanud «seltsimees emale töörahva pühaks kordaminekuid töös ja isiklikus elus». Read suvelaagrist «Ema, laagris on tore», mille alla joonistatud nutva lapse portree, ei lähe samuti arvesse.

Elu on kiire, pole aega kirjutada. Ma mõtlen, kirjutada päris asjadest, olulisest, sellest, mis üldse elu elamisväärseks muudab. Igapäevased kõned või lühisõnumid stiilis «Kuule, kui kurke hapendada, millal need mustasõstralehed sisse peab panema?», «Ega sa maal seda mu sinist kampsunit pole näinud?» jne pole ka päriselt see, millest rääkida tahaks. Või rääkima peaks. Kuigi vastuseid neile ja umbes miljonile muule küsimusele, alates sellest, kuidas moos kommi sisse saab ja miks vihm just sedapidi sajab, on ema kogu aeg teadnud. Kuidas, jääb mulle hämaraks. Isegi Google polnud ju siis veel leiutatud, kui ma sündisin.