Kordumatult kaunid, ajatud

Mari Pärtelpoeg. Hommikune udu. Kaelaehe. 2013. Hõbe. Foto: A-Galerii

Küllap on igas eesti peres au sees prossike, käevõru, lipsunõel või mansetinööbid, mida põlvest põlve pärandatakse. Tänu sellele osatakse meil unikaalset ehet hinnata ja ihaldada, arutleb A-galerii loomise idee algataja Lia Tüür.

«Toona, paarkümmend aastat tagasi oli selline aeg, kus galeriisid tehti. Olin saanud vabakutseliseks, mul oli aega ja ma teadsin ka ruumi, mis meile sobiks. Üks nädal kulus hommikust õhtuni kolleegidele helistamiseks ja plaanipidamiseks,» meenutab ta.

Metallikunstnikud olid sihikule võtnud ajaloolise Joseph Kopfi ehete ja lauahõbeda vabriku, nõukogude aastail ARS Juveeli hoone esimesel korrusel jõude seisnud ruumi, mis passiks suurepäraselt galeriiks. Kuna asjaajamine kestis mitu kuud, siis selleks ajaks, kui võtmed käes, oli 45-l A-galerii aktsiaseltsi moodustanud kunstnikul vaim ammu valmis ja nad hakkasid kiiresti koos remonti tegema. Nüüd meenutatakse naerusui, kuidas eksklusiivsete ehete autor Kaie Parts tellinguil turnides lage pahteldas või kuidas nad muinsuskaitse korraldusel pidid ukse uuesti üle värvima, sest üks ametnik teadis teistest paremini, milline on kõige õigem toon.