3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?
Seda küsimust lahendamata on edasine areng sisuliselt võimatu. Nagu on kirjas SDE programmis, toetama Euroopa Liidu (eurotsooni) iseseisvat eelarvet, mis ei sõltu liikmesriikide sissemaksetest. Senine valdavalt liikmesriikide sissemaksetel põhinev eelarve annab tõuke omakasupüüdlikeks tagatoa kokkulepeteks, mis pärsib mitmete EL-i ühispoliitikate piisavat rahastamist. Eelarve tulupool peaks moodustuma üle-Euroopalistest maksudest, sealhulgas finantstehingumaksust ja CO2 heitgaaside maksust.
4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?
Enne kui midagi suurendada või vastupidi, vähendada, oleks vaja teha senise audit, kaasates ka huvigruppide esindajaid. Valdkonnas, kus ma ise olen töötanud näen, et tõde peitub detailides, kogu asja võib kraavi ajada viimane lüli - euroraha jagamiseks kokku kutsutud komisjoni liikmete kompetentsus ja otsustamise viis. Lisaks veel aruandlusega seotud bürokraatia, mis on meeletu ning võtab 70% projektijuhi jõupingutustest. Mis puudutab lõimumist, siis ütlen ausalt, et EL, kes rahastab seda programmi oma vahenditest, näeb peamise sihtrühmana uusi immigrante ning on valmis rahastama meetmeid, mis on suunatud neile, kes on Eestisse sisse rännanud vähem kui 5 aastat tagasi. Seega meetmed ( keeleõpe, ühise infovälja loomine, koostööd toetavad projektid jms), mis on suunatud suuremale osale venekeelsetest elanikest, kes on tulnud Eestisse varem, või isegi siin sündinud, jäävad euroraha toetustest ilma. Alati võib lubada et küsime EL-st juurde või võtame riigi taskust, aga loogiline oleks jätta see otsus riigile, kellele meede on suunatud. Vähem kui 5 aastat tagasi Eestisse tulnud immigrandid ( circa 20 000) ja venekeelne vähemus (circa 300 000) on meeletult ebaproportsionaalsed, nende vajadused (ka keeleõppes) on väga erinevad.