Kohus keelustas Eestis sisu tõttu skandaalse sõduritest kõneleva raamatu

Raamatu esikaas. Foto: Repro

Juba kolm aastat tagasi põhjustas briti ajakirjaniku Toby Harndeni Afganistani sõjast rääkiv raamat «Surnuist tõusnud mehed» Eestis pahameele, sest seal mainiti nimepidi ka hukkunud ja vigastatud Eesti kaitseväelasi. 2013. aasta kevadel läks üks raamatus nimetatud kaitseväelane Eestis tõlkeraamatu üllitanud kirjastuse vastu kohtusse ja tänavu märtsis määras kohus talle hüvitist ning kohustas kirjastust lõpetama tema delikaatsete isikuandmete õigusvastane töötlemine.

Kirjastuse Kunst juht Martin Helme tegi tänavu märtsis negatiivset ajalugu. Teadaolevalt esimest korda pärast 1990. aastaid keelas kohus Eestis sisu tõttu ära raamatu – Helme kirjastatud «Surnuist tõusnud mehed», vahendas ETV saade «Pealtnägija».

«Mul on isegi raske aru saada sellest kohtuotsusest. Mida ma tegema pean selle raamatuga, kas lihtsalt kokku korjama ja ära hävitama või kokku korjama, mingid kohad maha tõmbama ja uuesti müüki panema. Mis see siis täpselt on, mida kohus meilt tahaks, et me selle raamatuga teeme, kui ta ütleb, et lõpetaks isikuandmete käitlemise,» rääkis Helme.

Tegelikult algas skandaal juba kolm aastat varem. «Briti ajakirjaniku Toby Harndeni Afganistani sõda kirjeldav raamat sisaldab üksikasju Eesti sõdurite surma kohta, mis Eesti võimude hinnangul võivad riivata hukkunute au ja väärikust ning nende lähedaste tundeid. Kui see tõeks osutub on kaitseminister Jaak Aaviksoo valmis kohtusse minema,» vahendas toona «Aktuaalne kaamera».

2011. aasta märtsis põhjustas meediatormi see, et Briti kaitseministeerium ostis kokku ja lasi hävitada esimese tiraaži Toby Harndeni raamatust «Surnuist tõusnud mehed – lugu sellest, kuidas britid tegelikult Afganistanis sõdivad». Väidetavasti oli 24 tuhande raamatu hävitamise taga Eesti riigi surve kõige kõrgemal tasemel.

«Põhjus, miks Briti kaitseministeerium tahtis peatada selle raamatu avaldamist, oli see, et eestlased kaebasid mitmete raamatus välja toodud aspektide üle,» kommenteeris kolm aastat tagasi Toby Harnden «Aktuaalses kaameras».

Helme sõnul ei mõista ta, miks niimoodi käituti ning ta ei mõista ka, mis raamatu puhul ärritab.

Kurioossel kombel ei ole eestlased tegelikult skandaalse sõjaraamatu fookuses. Briti päevalehe Daily Telegraph ajakirjaniku teos räägib, kuidas Walesi kaardiväe 1. pataljon ja selle koosseisus ka Eesti üksus 2009. aastal Helmandis mässulistega verist võitlust pidas. Tõuke kirjutamiseks andis, kui isetehtud pommi plahvatuses hukkus Harndeni hea sõber, pataljoni ülem, kolonelleitnant Rupert Thorneloe, kes oli ühtlasi kõrgeim pärast Falklandi sõda hukkunud Briti ohvitser.

Tähelepanuväärne on, et autor käis Briti kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel kaks korda Helmandis, intervjueeris umbes 300 sõdurit, sealhulgas eestlasi, ja sai tutvuda umbes 2500 salastatud Briti dokumendiga. Enne ilmumist vaatas Briti kaitseministeerium lepingu kohaselt teksti üle, tegi umbes 500 muudatusettepanekut ja lubas 2011. aasta kevadel selle trükki.

Väidetavalt unustati aga Eestist küsida ja kui siin juba trükki saadetud käsikirja nähti, ajas see harja nii punaseks, et Briti kaitseministeeriumile avaldati säärast survet, et see ostis kogu tiraaži ära ja lasi hävitada, makstes selle eest kokku 175 tuhat eurot. See oli rahvusvahelise kaliibri uudis.

Kui rahvusvahelises meedias oli pigem juttu sõjasaladustest, mida ministeerium tahtis täiendavalt tsenseerida, siis meie ajakirjandusele kinnitas autor, et kardeti koguni, et välja vihastatud Eesti võib Helmandist tagasi tõmbuda.

Raamatu ilmumist püüti takistada

Tagantjärele on raske kindlaks teha, kui suur roll täpselt Eesti ametnikel Inglismaal raamatu hävitamiseni viinud sündmustes oli, sest selliseid asju pole kombeks ametlikult kinnitada.

Tõde on pigem siiski igavam. Sest kui vaadata paar nädalat hiljem ilmunud kordustrükki, siis umbes 500-leheküljelisest raamatust on kinni kaetud ainult umbes 50 sõna ja kontekstist võib aru saada, et need pigem ei puuduta eestlasi. Seega eestlaste jaoks probleemsed kohad jäid sisse ja just see viis lõpuks kohtuasjani.

Raamatus on eestlaste jaoks kaks probleemset kohta. Esiteks on juttu, kuidas Eesti tollane kompanii Estcoy-8 oli kohe saabudes tahtmist täis samal ööl lahingusse söösta, olgugi et britid hoiatasid, et see oleks enesetapjalik. Nende takistamiseks pidi sideohvitser Alex Bourne kasutusele võtma isegi väikese vale.

Järgmisel päeval läksid eestlased siiski patrulli ja üks kapral sai kohe raskelt haavata. Raamatus on ära toodud nii tema nimi kui vigastuse üksikasjad.

Teiseks mainiti raamatus kolme Eesti hukkunu nime ja surma asjaolusid. Välja arvatud ülalmainitud episood alguse hulljulgusest, räägib raamat eestlastest väga positiivselt.

2011. aasta kevadel puhkenud ažiotaaži jälginud Helme haistis võimalust, et skandaalne raamat pakuks ka siin turul huvi – hoolimata sellest, et kaitseministeerium hoiatas, et raamat sisaldab delikaatseid isikuandmeid ja võib viia hagini.

«Me leidsime, et seda enam on põhjust seda raamatut avaldada, seda enam on põhjust siin panna jalg maha ja öelda, et kaitseministeeriumi ametnikud või isegi mitte presidendi kantselei ei saa võtta endale õigust mingisuguseid raamatuid Eestis ära keelata, sest need ajad peaksid pöördumatult möödas olema,» selgitas Helme.

Kirjastaja sõnul loobiti talle kaikaid kodaratesse juba ettevalmistusperioodil. Sama kinnitas kirjas «Pealtnägijale» raamatu toimetaja, kes kaamera ette ei nõustunud tulema.

Kui alguses saadi meie veteranidega kokkuleppele, et üks kirjutab eessõna ja teine annab fotosid, siis ülemused keelasid selle ära. «Siis ma ütlesin, et teeme siis ilma eessõnata. Kui me selle otsuse olime vastu võtnud, siis ei läinud kuigi kaua aega mööda, kui helistati ja öeldi, et ikkagi väga soovitav on seda raamatut üldse mitte teha. See helistaja oli konkreetselt kaitseministeeriumist,» rääkis Helme ning kuigi ta ei saa avaldada helistaja nime, oli see tema kinnitusel ministeeriumis kõrgel kohal olev inimene.

«Selge soovitus oli raamatut mitte avaldada ja selge hoiatus oli, et kui me selle raamatu avaldame, siis tuleb pahandusi. Konkreetsete pahanduste kohta öeldigi, et raamatus olnud inimesed, Eesti sõdurid, võivad meid kohtusse kaevata,» lisas kirjastaja.

Raamatu ilmumine tõi kohtuasja

2012. aasta kevadel ilmus eestikeelne raamat 900-lises tiraažis. Aasta hiljem andis üks raamatus nimetatud kaitseväelane Toomas [nimi muudetud - toim.] kirjastuse kohtusse.

«Meie jaoks oli see kõik arusaamatu, sest kõik Eesti sõdurid, kes on Afganistanis haavata saanud, on korduvalt meediast läbi käinud ja enamasti on seal ka suhteliselt detailselt kirjas, millal ja kuhu ja kuidas nad on haavata saanud. Väga paljud on käinud sellest ka ise meedias rääkimas, missugune on olnud nende kogemus Afganistanis, nii et see ei ole justkui mingisugune suur saladus kunagi olnud,» kirjeldas Helme.

Viidates Eesti isikuandmete kaitse seadusele nõudiski sõdur Toomas, et temast seal raamatus juttu olla ei tohi.

Kaitsejõudude Peastaabi teavitusohvitser Peeter Tali põhjendas 2011. aastal «Ringvaates», et ükski Eesti sõdur ega tema lähedane ei ole andnud luba nende isikuandmeid selles raamatus kasutada.

Helme leidis aga, et need nõudmised on põhjendamatud. «Kusjuures ma tahan alla kriipsutada, et me loomulikult suhtume suure lugupidamisega inimestesse, kes on käinud Afganistanis ja eriti nendesse, kes on saanud seal ka kannatada. Küsimus ei ole selles, et me siin tahaksime kiusata kedagi, kellel on niigi elu raske, aga meie hinnangul on tema pretensioon arusaamatu ja põhjendamatu. Teiseks, siin on olemas ka suuremad põhimõttelised küsimused,» rääkis Helme.

Kirjastaja juhtis tähelepanu sellele, et juba enne raamatu ilmumist avalikustas kaitseministeerium ise, kuidas Toomas teenete eest presidendilt medali sai, probleemsed raamatulõigud ilmusid ammu enne teistes väljaannetes nii inglise kui eesti keeles ja tagatipuks ei saa tõlkekirjastus hakata oma peaga autori nõusolekuta teksti muutma – seda ei luba omakorda nende leping.

Helme hinnangul ongi kirjastus vale sihtmärk. «Aga see kõik omakorda minu jaoks viitab seda, et tegelik põhjus ongi see raamat ise, selle ilmumine eesti keeles ja tegelik vastuseis sellele raamatule ei ole mitte mõne konkreetse isiku poolt, vaid ikkagi mingisuguste riigivõimu institutsioonide poolt. Antud juhul ajab seda asja kaitseministeerium,» arutles Helme.

Ta arvab, et ministeeriumi motiiv seisneb selles, et neile ei meeldi raamatu praegune toon ja see, kuidas ta käsitleb Afganistani sõda.

Kohus keelas kaitseväelase mainimise raamatus

Kaitseministeeriumi avalike suhete juht Peeter Tali, kes varem raamatu vastu tuliselt sõna võttis, leiab, et kogu teema on osa eurovalimistel kandideeriva Martin Helme isiklikust ebaeetilisest kampaaniast, milles nad ei kavatse kaamera ees osaleda. Tali sõnul ei pea Helme väited mõjutamisest või telefoniõigusest mingil moel paika.

Samuti ei soovinud kaamera ees kõneleda hagi sisse andnud veteran Toomas. Küll aga möönab haavata saanud kaitseväelane, et ministeeriumi juriidiline osakond aitas tal hagi ette valmistada ja kohtule dokumente esitada.

Harju maakohtu kohtunik Hannes Olev mõistiski tänavu märtsis kirjalikus menetluses Toomasele õiguse, kolm tuhat eurot hüvitist ja kohustas kirjastust lõpetama tema isikuandmete õigusvastane töötlemine.

Otsus on napp ega ütle täpselt, mida teha kahesaja veel müümata või seitsmesaja juba müüdud raamatu osas. Kusjuures naljakas detail on, et sama raamatut jagati tänavu kõrgemas sõjakoolis parimatele õppuritele autasuks.

Samuti jääb segaseks, kuidas suhtuda sellesse, et need samad keelatud lõigud on üleval veebis, alates autori blogist ja lõpetades kõigi Eesti meediakanalite kodulehtedega, rääkimata sellest, et sama raamatut saab inglise keeles Eestis ikka vabalt osta.

«Pealtnägijale» ütles kohus napis kommentaaris, et kuna kirjastus vaidlustas esimese astme otsuse, siis kõik see selgub alles siis, kui otsus pärast apellatsiooniahela lõppu jõustub.

See kõik võiks olla ainult üks spetsiifiline kohtuvaidlus, kuid kirjastaja sõnul on sellel siiski tõsine pärssiv mõju nii sõna- kui kirjastamisvabadusele.

«Eks me maksame oma kohtukulud ja maksame selle hüvitise, mis meile määrati, õigemini selle, mis hüvitis lõpuks jõusse jääb, ja korjame siis need raamatud kokku, mis veel on. Aga Eesti, pluralistliku ja vaba ühiskonna jaoks laiemalt on see kindlasti äärmiselt halb pretsedent. Sellel on äärmiselt summutav efekt sõnavabadusele ja avaldamisvabadusele,» selgitas Helme.

Ameerikas viibiva raamatu autori Toby Harndeni meelest on kohtuotsus kummaline ega sobi demokraatlikku ühiskonda.

Pikemalt saab sellest kuulda «Pealtnägija» kodulehel.