Intervjuu otse Odessast: linn on katastroofi ootuses

Pooltühjaks jäänud Odessas elav ja töötav hispaanlane rääkis Postimehele, et linna elanikud ostavad vett ja konserve kokku ning ootavad hirmuga katastroofi saabumist sel reedel, kui Venemaa tähistab NSV Liidu Suures Isamaasõjas saavutatud võitu.

Fotograaf ja insener, hispaanlane Óscar García-Dils Vega, õpetas Odessa Ülikoolis hispaania keelt. Nüüd on ülikool nädalaks ajaks suletud.

Pärast traagilisi sündmusi, kus kokkupõrgete käigus pandi põlema Odessa ametiühingutehoone ja hukkus üle 40 venemeelse ukrainlase, on linnas vaikus enne tormi.

Vega taotleb viisat, et võidupäevaks Krimmi, Sevastopolisse, minna. «See on praegu kõige turvalisem koht,» ütles ta.

Viisa eest saab maksta ainult dollarites. Vastu ei võeta rublasid ega grivnasid. Ainuke takistus on transpordi puudumine, sest Krimmi ei sõida enam rongid ega bussid.

Milline linn on Odessa?

95 protsenti elanikest räägivad siin vene keelt, aga enamik tunnevad end ukrainlastena. See on huvitav. Läksin Euromaidani liikumise demonstratsioonile. Isegi seal räägiti vene keelt. See on nii uskumatu minu jaoks.

Kuidas Odessas praegu olukord on?

Kõik ülikoolid pandi esmaspäeval nädalaks ajaks kinni, sest kõik ütlevad, et võidupühal juhtub midagi suurt, midagi katastroofilist. Ma arvan, et see juhtub 8. või 9. mail. Kuna praeguseks on Odessas surnud paljud venemeelsed ja nende jaoks on see päev väga oluline, siis arvatakse, et nad korraldavad provokatsioone. Tudengid sellest ühiselamust, kus ma elan, on Odessast lahkunud ja oma vanemate kodudesse läinud.

Sest nad kardavad?

Muidugi. Igaks juhuks, kui midagi juhtub.

Tunned, et linn on praegu vaiksem ja rahulikum?

Loomulikult. Tundub, et plaan on osta juua ja süüa, jääda koju ja sealt enam mitte kunagi lahkuda. Nägin eile, kuidas inimestel olid poes korvid veepudeleid täis. Ka konserve. Mina ostsin viis liitrit vett. Sest mõtlesin, et isegi kui olen paranoiline, ostan ikkagi. Ostsin ka mõned konservid, paariks päevaks piisavalt. Eile öösel läksin sellesse kohta, mis peaks praegu olema viimane paik, kuhu minna: kesklinna. Olime kahe hispaanlase ja ühe ukrainlasega terve õhtu seal, jõime õlut. Terve tänav oli praktiliselt tühi.

Tundub, et siin on kollektiivne hirm õhus. Osalt on see psühholoogiline, osalt ka reaalne.

Öeldakse, et Odessa on alati olnud tolerantsuse ja avatuse musterlinn. Siin elab palju välismaalasi. Näiteks Odessa Ülikoolis on 90 erinevast rahvusest üliõpilasi. Aga kui ma praegu linna peal kõnnin, imestavad kohalikud, et miks see hispaanlane veel siin on.

Lendan nädala pärast koju Sevillasse tagasi.