:format(webp)/nginx/o/2023/05/03/15295454t1h89e8.jpg)
/nginx/o/2014/05/05/3007308t1hdf06.jpg)
Käsile on võetud väga vajalik reform, et motiveerida osa praegustest töövõimetuspensionäridest tööle asuma, ent selle juures on palju küsitavusi, kirjutab professor Hubert Kahn, Rahvusvahelise Töötervishoiu Organisatsiooni auliige.
Tellijale
Hubert Kahn: töövõimereformi küsimärgid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
valikkus sai väga olulise töövõimereformi ettevalmistustest teada selle aasta 23. jaanuaril, kui sel ajal veel sotsiaalministrina töötanud Taavi Rõivas kirjutas Eesti Päevalehes, et reformi kõige olulisem eesmärk on luua tingimused, mis võimaldaksid kõigil tööd teha soovivatel inimestel hakata seda tegema tulemuslikumalt. Reformi sihtgrupp on töövõimetuspensioni saajad, kelle arv hakkas majanduslanguse aastatel kiiresti kasvama, ja see tendents on püsinud.
2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 874 221 tööealist (vanuses 16–62 aastat) inimest, kellest ligemale 94 000 olid töövõimetuspensionärid. See on peaaegu 12 protsenti tööealisest elanikkonnast, samal ajal kui OECD riikides on see näitaja 6,6 protsenti. Eesti statistika aastaraamatust võime lugeda, et 2012 lõpuks sai meil erinevat liiki pensione 409 260 inimest, seega kolmandik elanikkonnast. Väljamaksed kõikidele pensioni liikidele on pidevalt kasvanud. Ainuüksi töövõimetuspensionide saajate arv suurenes viimase kolme aasta jooksul enam kui 25 000 inimese võrra.