Eva Lepik: meedia teeb kriisist koletise

Foto: Repro

Ajakirjandus on teinud majanduslangusest mütoloogilise tegelase, leiab semiootika­doktorant Eva Lepik. Kriisi tõlgendamisel aga oleme me iseenese hooleks jäetud.

Ajalehte lahti lüües üldiselt loodetakse leida mingit mõistuspärast informatsiooni tegelikkuse kohta. Kuid viimase kahe aasta päevalehtede pealkirju lugedes süveneb tunne, et kirjutav meedia mitte ei informeeri, vaid mütologiseerib.

Võtame näiteks kriisi ehk majanduslanguse. Olen Postimehe ja Eesti Päevalehe võrguväljaannete otsingusüsteemide abil kogunud hulga pealkirju, milles kriis on isikustatud, õigemini on kriisile elu sisse puhutud ja nõnda sünnitatud koletisele omistatakse igasuguseid hirmutegusid.

Kriisikoletise pahategude register on pikk nagu pühadevahe, siinsesse artiklisse mahuvad vaid üksikud näited, millest peaks siiski piisama kurikaela portree visandamiseks.

Esimene üldisem iseloomujoon, mida isikustatud kriisile on omistatud, on selle suur kiirus ja võime jõuda kõikjale: «Majanduskriis kihutas aasta lõpus täie hooga Eestisse» (PM 10.01.2009), «Rahanduskriis lainetab üle Euroopa» (EPL 30.09.2008).

Ja kui see suurel kiirusel liikuv ja kõikjale jõudev kriis saabub, siis mitte tühjade kätega: «Finantskriis tõi investoritele horror-kaotuse» (EPL 01.04.2008).

Selle mütoloogilise tegelase teiseks omaduseks on ettearvamatus nagu ohtlikel loodusnähtustel: kriis on ootamatu nagu loodusõnnetus ja äraarvamatu nagu parasvöötme kliima: ta langetab ja tõstab temperatuuri, külmutab või sulatab: «Finantskriis külmutab Venemaa filmitööstust» (EPL 24.10.2008), «Majanduskriis sulatab Leedu rikkaimate ettevõtete väärtust» (PM 03.05.2009), «Majanduskriis kustutab miljonite ameeriklaste parema elu lootused» (EPL 20.03.2008).

Kriisil on ka loomalikke jooni – ta murrab nagu kiskja: «Majanduskriis on rappinud ka miljardäride rikkust» (PM 13.03.2009), «Toyota võib kukutada GMi suurima autotootja troonilt, kuid kriis murrab kõiki» (EPL 21.01.2009).

Kriis, kes ta siis on?

Kuna tegu on isikustatud tegelasega, iga elusorganism vajab aga toitu, tahab ka kriis süüa. Liiati on tal hundiisu – kriis sööb peamiselt raha, aga talle kõlbab ka muu varandus: «Finantskriis sööb kõvasti ka Nobeli fondi» (EPL 10.10.2008), «Rahakriis kugistab lihtsate venelaste kodusid» (EPL 10.10.2008), «Majanduskriis pureb Vene miljardäride varandust» (EPL 13.02.2009).

Käitumise poolest on see koll talitsematu ja lausa agressiivne, kriis lööb, lõhub ja laamendab: «Majanduskriis tõukas Tallinna Kaubamaja kahjumisse» (EPL 28.05.2009), «Suurkriis murdis Šveitsi pankade kaitsemüüri» (EPL 16.03.2009), «Finantskriis kõigutab Nord Streami torujuhet» (EPL 25.02.2009).

Lisaks kaklejaloomusele näib kriisil olevat ka kehalist rammu piisavalt – kriis pigistab nii riike, firmasid kui ka üksikisikuid: «Finantskriis pitsitab ka Hiina majandust» (PM 20.10.2008), «Majanduskriis pitsitab laevaehitusfirmasid» (PM 07.11.2008), «Majanduskriis pitsitab ka Bill Gates’i» (PM 17.02.2009).

See hullu iseloomu ja suure kehalise jõuga olend tegutseb ka kellegi sellisena, kelle vasteks inimeste ühiskonnas võiks pidada baaride ja restoranide turvamehi-väljaviskajaid – kriis ajab kedagi kusagilt ära / kuhugi mujale: «Majanduskriis peletas uraaniotsijad Soomest minema» (PM 15.04.2009), «Majanduskriis ajab Eesti diplomaadid lätlastega Kairos ühe katuse alla» (EPL 20.03.2009).

Nagu pealkirjadest selgub, sunnib too hiigeljõu ja kehva iseloomuga kriis kupja kombel tööle: «Kriis sundis autofirma Bentley mööblit valmistama» (PM 09.03.2009) ja ka suisa meeleheitlikele tegudele: «Majanduskriis sunnib USA mehi end steriliseerida laskma» (PM 21.03.2009).

Lisaks kõigele on see tegelane kiuslik, võtab näiteks kelleltki midagi ära: «Majanduskriis võtab ilukirurgidelt kliente» (PM 10.10.2008) või kärbib: «Majanduskriis kärbib emadepäeva lillemüüki» (PM 10.05.2009).

Halvematel hetkedel asub kriis aga lausa türanniseerima: «Kommentaar: Finantskriis ei anna armu» (EPL 17.09.2008), «Euroopa Ülemkogul domineerib finantskriis» (PM 16.10.2008).

Mõned kriisi hirmuteod on ilmselt nii koledad, et pealkirjanik ei söandagi üksikasjadest rääkida: «USA rämpslaenude kriis leidis endale järjekordsed ohvrid» (EPL 16.09.2008).
Tegu ei ole tavalise jõujuurikast jõhkardiga – kriis on kaval. «Kriis imbub ööellu – klubid vähendavad lahtiolekuaegasid» (EPL 06.05.2009).

Aga pole halba ilma heata. Selgub, et sel koletisel on ka mõned positiivsed jooned: «Majanduskriis võib päästa õpetajatepõuast» (PM 07.04.2009). Kriis näitab ja õpetab: «Peapiiskop: kriis õpetab inimesi õnne allikaid otsima» (PM 12.04.2009), «Paavst: finantskriis näitab raha illusoorsust» (PM 06.10.2008).

Kriis võib isegi naudingut pakkuda: «Reinaas: kriis aitab tuua sädet silma» (PM 17.02.2009), «Kriis on mõnus» (EPL 09.01.2009).

Lühidalt kokku võttes tekib pilt kellestki triksterilaadsest – hullude tükkide tegija, aga võib olla ka kultuuriheeros.

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

George Lakoffi ja Mark Johnsoni järgi on personifikatsioon ontoloogiline metafoor, mis aitab meil mõista abstraktseid kogemusi inimlike motivatsioonide ja tegevuste termineis.

Nende kuulsas raamatus «Meta­phors we live by» («Metafoorid, mille järgi me elame») on personifikatsiooni põhinäiteks inflatsiooni käsitlemine vaenlasena, kes põhjustab mitmesuguseid kannatusi ning kellele astutakse retooriliselt vastu: kuulutatakse talle sõda, seatakse sisse uued käsuliinid, kutsutakse üles ohvreid tooma jne. «Millegi nii abstraktse kui inflatsioon nägemisel inimlikes terminites on ainulaadne seletav jõud, millest enamik inimesi aru saab,» ütlevad nad.

Aga millest me neid pealkirju lugedes tegelikult aru saame? Majanduskriis on sama abstraktne kui inflatsioon, kuid paraku ei saa öelda, et meedia pakutavad kriisimetafoorid seletaksid, miks palgad vähenevad ja töökohad kaovad. Mida need siis teevad, kui need ei seleta?

Ühe tõlgenduse selle kohta pakub Roland Barthes oma «Mütoloogiates». Me võime neid pealkirju lugeda kui osa kriisi mütologiseerimise diskursusest. Barthesi järgi teeb müüt asjad selgeks, «ainult et see selgus ei ole seletamise tagajärg, vaid tuleneb lihtsalt nendingust».

Müüt «tühistab inimlike tegude keerukuse, taandades need olemuste lihtsusele; ta surub maha igasuguse dialektika, mis tahes väljumise vahetust silmanähtavusest; ta rajab maailma, milles pole vasturääkivusi, sest sel pole ka sügavust, /.../ asjad näevad välja nii, nagu tähendaksid nad juba ise midagi» (lk 271).

Omal kombel pakub müüt seega turvatunnet, andes keerulisele nähtusele lihtsa «seletuse», mis pole iseenesest muud kui nimetamine. Nimepidi hüüdmine on teadupoolest levinud maagiline võte kurja jõu kontrolli alla saamiseks.

Metafoore pilduvad aja- ja pealkirjanikud ei tee seda muidugi pahatahtlikult. Selline stiil vohab minu arvates kahel põhjusel. Esiteks, ajakirjanikel lihtsalt puudub kompetentsus, et kriisi ratsionaalselt käsitleda.

Nad pole selles asjas targemad kui enamik inimesi, kes lähtuvad inimtaju universaalsest strateegiast, milleks religiooniantropoloog Stewart Guthrie’ järgi on «avastada võimalikult palju tähendust, tõlgendades asju ja sündmusi kõige tähendusküllasema mudeli abil» («Faces in the clouds: a new theory of religion», lk 61). Selleks mudeliks on inimene ise, inimese jaoks kõige tähendusrikkam entiteet.

Tajumine ise on seega juba tõlgendav tegevus. See strateegia ei ole peaaegu kunagi teadlik, teadlikkusega kaasneb püüd instinktiivset animismi vältida (nt teadusliku mõtlemise raames). Edukuse korral loovad antropomorfiseerivad mudelid sidusust ja tähendusrikkust.

See strateegia on inimesi aastatuhandete vältel aidanud ning pole tänini kuhugi kadunud. Guthrie’ järgi isikustavad moodsad ühiskonnad sotsiaalseid suhteid (töö, turud) ja mitmeid abstraktsioone (noorus, vanadus, voorused ja patud, sõda, ilm jpm). Guthrie niisiis selgitab, miks me automaatselt omistame paljudele nähtustele inimlikke kvaliteete. Meie ajakirjanikud ei mõtle, vaid tajuvad ja interpreteerivad ühekorraga.

Tellimuse täitmine

Sellise pealkirjalaadi teine põhjus on tellimuse täitmine. Võrguväljaande lugusid hinnatakse klikkide arvu järgi. Tiit Hennoste väidab, et just see on kaasa toonud «karjuvad ja valetavad pealkirjad, mille metafoorid pärinevad üha enam argikeelest ning väljendavad üha enam surma ja tapmise ideoloogiat» (Vikerkaar 4/5 2009: 131).

Ajakirjanikest erinevalt ei kasuta sõna võtvad eksperdid metafoore nii kergekäeliselt, piirdudes pigem võrdlustega: «Maive Rute: majanduskriis on nagu harvendusraie» (EPL/MÖTE 24.04.2009), «Paul Goble: Majanduskriis kui röntgen» (EPL 30.04.2009). Selline pealkirjamall on ilmses vähemuses ega suuda domineerivat mütoloogilist kujutluspilti oluliselt mõjutada.

Lakoffi ja Johnsoni järgi võivad metafoorid saada käitumisjuhiseks ja seega meile sotsiaalseid reaalsusi luua. Sellest tulenevad nukrad järeldused. Meedia loob kriisi mütologiseerides teatud sidusust lugejaskonnas. See on kannatajate kogukonna sidusus, mitte tegutseva kodanikuühiskonna sünergia. Me oleme kriisi tõlgendamisel iseenese hooleks jäetud.