Kajakas koputab me aknale

Kajakas aktsioonis – meie toidukotti revideerimas. Foto: Kaader filmist

Joosep Matjus on teinud filmi meist endist, mis sest et peategelaseks on kajakas. See on juba kõrgem pilotaaž – mitte piirduda kajaka elutsükli jäädvustusega, vaid minna siit veel edasi, anda kujutatavale filosoofiline mõõde. Mitte piirata, vaid piitsutada vaataja mõttelendu kujundlikkuse ja mitmetasandilisusega.

Kõik see näitab, et viis aastat tagasi «Vanamehe ja põdraga» huvitavalt debüteerinud ja kohe Rein Marani järeltulijaks nimetatud noorest autorist on saanud tõepoolest isikupärane filmitegija, keda pole suutnud verest välja lüüa ka nn teise filmi kompleks, rääkimata meie loodusdokumentalistika grand old man’i oi kui pikast varjust.

Niisiis, kajakas on selles filmis justkui inimese peegelpilt. Ainult et inimene ei kipu end kajakas ära tundma. Tõrjub hoopis eemale: kajakas ju kisab valjult, roojab ning on suur ja igatpidi ähvardav, tuleb ette, et ründab koguni. Unustades, et inimese enda mugavuse tõttu on see uhke lind ju merelt linna asunudki ja peab elama meie kehtestatud reeglite järgi. Kergema elu pärast. Nagu inimene isegi, ainult et maalt.