Teadlane: Eesti kasvatuste kala näeb välja nagu Marati pestud aluspesu

Forellikasvatus Foto: Ahto Sooaru / Õhtuleht

Eesti maaülikooli teadlane Priit Päkk muretseb, et vaatamata suurtele investeeringutele ja nüüdisaegsetele tootmishoonetele on Eesti väärtkalakasvatustes tõsiseid probleeme kalade suure suremuse ja toodangu kvaliteediga.

Põllumajandusministeeriumile saadetud kirjas märkis Priit Päkk, et kalakasvatajad on viimastel aastakümnetel teinud suuri investeeringuid, kuid toetuste ja laenude saamise tuhinas on unustatud panustada veterinaar- ja nõuandeteenuste arendamisse, kirjutab Saarte Hääl.

Viimastel aastatel on Eesti vikerforellikasvatajad importinud paljundusmaterjali koguses, mille alusel võinuks kalaliha toodang nii 2012. aastal kui ka 2013. aastal olla 1500–1900 tonni, kuid ametlikel andmetel jäi toodang 240 ja 500 tonni vahele. Seega tekib Päka sõnul küsimus, kuhu kadus kuni 1400 tonni vääriskala.

Kui toodang müüdi maha nn mustal turul, siis on Eesti sattunud ohtlikku situatsiooni, kus viimase 10 aasta jooksul vikerforelli kasvatamiseks antud vesiviljeluse toetuste abil (erinevatel andmetel ca 16 miljonit eurot) toetatakse varimajandust, osutab Päkk. Sellisel juhul on ka vesiviljelusest tulenev saaste ametlikest näitajatest neli korda suurem.

«Palju on juhuslikke tegijaid ja otse öeldes käpardeid, kelle varasem kogemus piirdub vaid koolipõlves koduse akvaariumi hooldamisega.»

Kui ametlikud andmed Eesti vääriskalatoodangu kohta vastavad aga tegelikkusele, siis on Eesti Päka sõnul üks unikaalne paik, kus erinevate toetuste, laenude ja omafinantseeringute abil on läbi viidud ääretult kurbade tulemustega eksperiment, sest meie kasvandustes hukkub sama palju kalu kui looduses (ca 75 protsenti).

Edasi viitab Päkk, et olukorras, kus vesiviljeluses puudub veterinaarteenuse ehk veterinaari kui perearsti süsteem, võib esineda ebaseaduslikku antibiootikumide, desinfitseerimisvahendite ja uinutite kasutamist ning nende ja teiste ohtlike jääkainete sattumist kas sõnnikuhoidlatest põllule või otse loodusse. «Praegu ei ole ravimiregistris ühtegi antibiootikumi, mis on mõeldud kalade ravimiseks, seega ei tohiks kalakasvatuses ühtegi antibiootikumi olla,» kinnitas Priit Päkk Saare Häälele.

Antibiootikumide ja narkootiliste ainete võimalik kontrollimatu kasutamine seab teadlase sõnul ohtu rahva tervise laiemalt. Sellises olukorras on võimalik, et kalalihas on ravimijääke ja allergiaid esile kutsuvaid aineid, toiduks mõeldud kalamarjas aga narkootilise toimega «lisandeid».

Priit Päka sõnul puudub Eestis kalaliha kvaliteedi ühtne standard, mille alusel hinnataks kala kaubanduslikku välimust, aga peamiselt karotenoidide, omega-3 rasvhapete jt toitainete sisaldust ning muid olulisi kvaliteedinäitajaid.

Piinlikult kehv väljanägemine

Vaadates kalalettidel olevaid vikerforelle, jääb visuaalsel hindamisel mulje, et nii mõnigi meie kasvandustest pärinev kalapartii ei vasta olulistes punktides nt Soome (turul oluline konkurent) SUPERIOR-standardile, vaid hoopis hakklihastandardile. «Selle koht peaks olema ümbertöötlevas kalatööstuses, mitte aga värske kala letis, kus selle väljanägemine piinlikkust tekitavalt mõjub,» pahandas Päkk kirjas ministeeriumile.

Saarte Häälele selgitas teadlane, et kui kvaliteetse vikerforelli liha on värvilt oranž, siis eestlaste toodang on sageli valkjasroosa. «Liha näeb välja nagu 28 korda pestud Marati roosa aluspesu,» sõnas Priit Päkk.

Teadlase sõnul annavad Eestis kvaliteetset toodangut vaid suurte kogemustega kalakasvatajad. «Palju on juhuslikke tegijaid ja otse öeldes käpardeid, kelle varasem kogemus piirdub vaid koolipõlves koduse akvaariumi hooldamisega,» teadis Päkk.

Kui vaadata, kuidas uuel eelarveperioodil Eesti vesiviljelust parandada, siis tuleb kindlasti tõsta kalaliha kvaliteeti, tõusta turul konkurentsivõimeliseks ja seeläbi rohkem müüa.

Peeter Päkk teeb põllumajandusministeeriumile ettepaneku algatada uuel eelarveperioodil Euroopa merendus- ja kalandusfondi vahenditega mahukad (eelarvega 2,7–5,5 miljonit eurot) uuringud, mille tulemusena muu hulgas selguks iga konkreetse farmi väärtus ja tulevikuväljavaated, ja mis aitaksid kaasa Eesti vesiviljelussektori konkurentsivõime paranemisele.

Pöide vallas tegutseva Aquamyk OÜ osanik, Eesti vesiviljelusühistu juht Priit Lulla ütles, et Eesti vesiviljeluses on tõepoolest probleeme, aga probleemid ei ole nii drastilised, nagu Priit Päkk neid kirjeldab.

Tõsi on see, et vesiviljeluses puudub täielikult riigipoolne veterinaarabi ja see on ka kalade suure suremuse üks põhjuseid. «Oleme sellest rääkinud juba viis aastat, aga et kalakasvatajaid on ainult käputäis, siis selleks mingit veterinaarsüsteemi luua on väga kulukas,» selgitas Lulla, kelle oma kalafarmis on kalade suremus oluliselt väiksem kui nimetatud 75 protsenti.

Kalakasvataja rääkis, et kalasöödad on läinud kehvemaks ja see avaldab mõju kalaliha toitainerikkusele. «Odavama hinna saavutamiseks on söödaretseptides niivõrd palju mängitud, et kalad ei ole enam vitaalsed, ongi nõrgad,» tunnistas Lulla. «Pannakse kanasulgi ja verejahu sisse, aga kala ei suuda neid asju hästi ikkagi seedida ja siis tekib vitamiinide puudujääk,» lisas ta.

Eesti kala läheb Soome

Peatudes Eesti kala kvaliteedil, ütles Priit Lulla, et Eesti kaubandus pakub kvaliteetkala kilo eest tootjale kolm eurot, mis ei kata kala kasvatamise omahinda. Seetõttu müüb eestlane kvaliteetkala Soome, kus kilo eest makstakse viis eurot. «Minu superkala läheb kõik Soome, kogu Saaremaa kalakasvatuste kala läheb Soome praegu,» kinnitas Lulla.

Priit Lulla sõnul pole tõenäoline, et Eesti kalades leidub ravimijääke, sest ravimeid ilma retseptita kätte ei saa. «Ma tean, et mingisugused lekked on, et kuskilt Venemaa kaudu neid saadakse, aga see on ka kõik. Seda on aga nii vähesel määral, et see küll otseselt ohtlik ei ole, ja ma ei usu, et see poeletile jõuabki,» rääkis kalakasvataja, kes ise kasutab haiguste raviks käsimüügis olevaid nõrku desoaineid ja soola, mis hävitab enamiku mageveeparasiite ja baktereid. «Võin käe südamele panna, et ma ei ole viie aasta jooksul mitte ühtegi pudelit antibiootikumi kasutanud,» kinnitas ta.

Lulla selgitas, et siinsete kalakasvatajate toodang näeb poeletil hale välja seetõttu, et Eesti turule müüakse vaid marjakala ehk supikala. Selliste kalade lihas puuduvad peaaegu igasugused toitained, sest kala on kogu oma energia ja toiduvarud pannud järelkasvu ehk kalamarja ning järel on ainult kest. «Paljud Eesti kalakasvatajad ongi selle peal väljas, et nad kasvatavad kala nii vanaks, et seal on mari sees, ja saavad oma sissetuleku tegelikult marja müügist,» selgitas Lulla, kelle sõnul maksid välismaa kokkuostjad ühel aastal kvaliteetmarja eest lausa 42 eurot kilost.

Kala, mis aga pärast marja väljavõtmist Eesti poeletile jõuab, on tegelikult energiast tühjaks pumbatud kala kest, mis näeb Lulla sõnul tõepoolest välja nagu luitunuks pestud Marati pesu. Just sääraste kaladega teevad supermarketid ka sooduskampaaniaid, sügisel jõuab samasugust kala, ehkki pisut parema väljanägemisega, meie poelettidele ka Soomest ja Norrast.