Jelena Skulskaja: miks konduktor kuhugi ei kiirusta?

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Mulle meeldib Peterburis sõita trolliga: seal istuvad konduktorid. Oh, muidugi mitte enam needsamad konduktorid, keda ma piidlesin lapsepõlves. Nood lapseea omad kandsid alati kindlasti tumedaid, viltu pähe seatud barette, neil olid spetsiaalse peene varda otsas rippuvad mitmesuguse väärtusega talongide rullid, rinnal kõlksus liikumise rütmis kulunud (alati just tugevasti kulunud) nahkkott, kuhu nad panid raha.

Samasuguseid kotikesi leidus peaaegu igas kodus: pruunikas kulunud kott oli perekonna tähtsaimate reliikviate hoiupaik, sinna pandi surmatunnistused, murdejoontest räsitud tumedaks tõmbunud fotod, kirjad rindelt, mõni lapsejoonistus, millele oli suure hoolega kirjutatud «emme».

Tänapäeva konduktoritel on trollis oma kindel pesa, iste tahvlikesega «Konduktor», mida igaks juhuks kindlustab veel vanade ajalehtede kuhil: sinna ära proovi istuda isegi tipptunnil, mil trollibuss sügava äginaga vaat et lõhki rebeneb, kui sinna pressivad end juurde aina uued reisijad. Ometi suudab soojas tepitud vestis konduktoritädi teha endale selles summaski imelihtsalt teed, talle leidub muidu tihedalt kokkupressitud kehade seas alati ruumi. «Teie seal!» hõikab ta tagaukse juurde eristamatuks massiks kokku surutud inimestele ning sealt liiguvad tema juurde käkras sajarublased ja kleepuv peenraha, millele ta läkitab vastu piletid.