Vaikelu mälu voolusängis

Aita Kivi Foto: Peeter Langovits

Millist tüüpi kirjanduse lugemine annab enesearendamiseks paremaid retsepte: kas eneseabiraamatud, psühholoogiauuringute kokkuvõtted või ilukirjandus, kus elutarkade tegelaste mõtteavalduste kaudu pakutav vaimutoit on üle valatud emotsioonide kastmega ning serveeritud süžeeliinide nõudel?

Aita Kivi viienda romaani «Keegi teine» läbi lugenud, kaldub kaalukauss ilukirjanduse kasuks. Küpse autori tähelepanekud annavad aimu tugevate tunnete sissetallatavatest voolusängidest mälumaastikel, millesse mälestused üha suubuvad ning mille needsamad mälestused vahel sellisteks kuristikeks uuristavad, et kallaste taga avanev maastik (see tähendab, tegelikkus) nähtamatuks muutub.  Romaani peategelase korduvad mõttemustrid meenutavad mulle psühholoogi juurde tulnud inimese jutustust oma probleemide kujunemisest. Erinevus on siiski selles, et peategelane teeb läbi iseseisva enesetervendamise, kui sõnastab oma elutõed mõttepäevikuks ja lõimib mälestuste kanga andestavaks tagasivaateks.

Minategelase mõtisklustest saab kokku panna psühhoanalüütilise pildi varase lapseea pereprobleemide mõjust endaga peetavatele sisekõnelustele ja sellega määratavale elukäigule. Kuidas on isa lahkumine kodust mõjutanud peategelase lähisuheteid, milliseid igikestvaid ja igapäevaseid igatsusi see tema hilisemasse ellu kaasa on toonud, millise armukadeduse ja paanikaga suhete katkemise ees on möödaniku sündmused peategelase täiskasvanuea täitnud ning millise ületamatu hirmu emaks saamise ees on lapsepõlves tema emaga juhtunu temasse endasse jätnud.