Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2317119t1h214b.jpg)
Kirjaniku ja karskusliikuja Olev Remsu arvates sarnaneb meie riiklik karskustöö Gorbatšovi «täis karsklaste» aegsega: istutakse kabinettides, liigutatakse raha, teinekord tehakse kalleid meediakampaaniaid. Ja nii liigumegi kollektiivse enesetapu poole.
Eesti on suurte karskustegelaste maa. August Wilhelm Hupel, Ernst von Baer, Matthias Johann Eisen, Carl Robert Jakobson, Villem Reiman, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja teised. Suured mehed ja suured teod. Neil inimestel jätkus pühendumust tõtata appi joomatõppe nakatunuile, nemad mõtlesid rahva – kui kasutada uhimoodsat sõna – kestlikkusele. Seda tegi ka Liivimaa aadelkond, kes juba 17. sajandil keelas oma maapäeval talupoegade nädalatepikkused pulmajoodud. Mõisnike järel võttis juhtotsa enda kätte kirik, 18. sajandil olid karskustöö eriti põhimõttekindlad eestvedajad vennastekoguduse liikmed, valdavalt juba eestlased.