Kalle Muuli: Viitna kõrts tuleroaks

Viitna põlenud kõrtsihoone. Foto: EFA

Arturi šašlõkibaar Viitnal pole muidugi mingi arhitektuurimälestis. Vähemalt praegu veel mitte. Aga möödunud laupäeval seal puhkenud tulekahju tõi isegi veerand sajandit hiljem paljudele inimestele meelde Viitna kõrtsi salapärase süttimise. Šašlõkibaari päästetööde uudisedki lõppesid lausega: «Ka Viitna kõrts on maha põlenud, see juhtus 1989. aastal.»

Hoole ja armastusega 1978. aastal restaureeritud rookatusega Viitna kõrts oli nõukaajal legendaarne söögikoht. Sinna veeti Tallinnast sageli väliskülalisigi, kui ENSV peremehed, enamasti vaevu kohalikku keelt purssivad Venemaa-eestlased tahtsid uhkeldada millegi eestipärasega.

Lahemaa pärl, Eesti suurim puukõrts langes tuleroaks ööl vastu 3. maid 1989. Tapa kooperatiivile kuulunud söögikoha töötajad lahkusid majast veidi pärast südaööd, aga kell üks öösel oli hoone Tallinna-poolne osa juba leekides. Seal asus vankrikuur, maast laeni täis paberpakendis toole. Kuuri väravad oli lukus, väravate ees seisis prügikast. Uurijad oletasid, et tuli sai alguse prügikastist ja pääses siis väravapiidas olnud avause kaudu hoonesse, mis hoolimata üheteistkümne tuletõrjemeeskonna pingutustest maani maha põles. Tulekahju tekkepõhjus jäi siiski lõplikult välja selgitamata, välistada ei saanud ka süütamist.