Inimestel lähevad käed rusikasse erinevate asjade peale. Minul näiteks siis, kui kuulen ideoloogilist võitlusteksti nende suust, kellel on võim ja voli asjalikke lahendusi leida ja tõeks teha. Mõnel teisel jälle kerkib vihane veri pähe ja käsib rünnata siis, kui kõlavad mõned kindlad märksõnad. No näiteks poliitiliselt ebakorrektsed väljendid meeste ja naiste erinevuste kohta, ideoloogiliselt sobimatud seletused palgalõhele vmt.
Marti Aavik: rusikad püsti palgalõhe vastu
Olen ajalehe arvamustoimetajana näinud tervet hulka murelaineid selle viimase pärast (ja tõepoolest perioodiliselt need me ühiskonnast üle käivad – ikka ja jälle, kui saame statistikuilt teada värske arvu). Võitlejad, enamasti needsamad, võtavad sõna ja kirjutavad. Sõnumgi kordub: palgalõhe on paha ja ebaõiglane, raiskav ja elusid rappiv. Tüüpiliselt ilmub vastasvõitlejana välja mõni hulljulge mees, kes paraku ei oska teha muud kui epateerida: naisedki on pahad. Selle peale ärkavad ellu juba kõik need, kelle meelest on hädavajalik otsustavalt maha suruda vähimgi hüüatuskübe, mis süüdistab naisi endid nende panuse hüvitamise kesisuses. Jutt läheb sõnadele ja väljenditele, kohatutele hoiakutele ja muule taolisele. Järgmisel aastal jälle? Samade arvudega samamoodi?