Olen ajalehe arvamustoimetajana näinud tervet hulka murelaineid selle viimase pärast (ja tõepoolest perioodiliselt need me ühiskonnast üle käivad – ikka ja jälle, kui saame statistikuilt teada värske arvu). Võitlejad, enamasti needsamad, võtavad sõna ja kirjutavad. Sõnumgi kordub: palgalõhe on paha ja ebaõiglane, raiskav ja elusid rappiv. Tüüpiliselt ilmub vastasvõitlejana välja mõni hulljulge mees, kes paraku ei oska teha muud kui epateerida: naisedki on pahad. Selle peale ärkavad ellu juba kõik need, kelle meelest on hädavajalik otsustavalt maha suruda vähimgi hüüatuskübe, mis süüdistab naisi endid nende panuse hüvitamise kesisuses. Jutt läheb sõnadele ja väljenditele, kohatutele hoiakutele ja muule taolisele. Järgmisel aastal jälle? Samade arvudega samamoodi?
Mina ise ja mu lähimad kolleegid, me oleme aastate jooksul teinud märkimisväärseid pingutusi, et veenda palgalõhest Eesti avalikkusele kirjutama inimesi, kellel oma erialateadmistest ja konkreetsetest uuringutest lähtuvalt võiks olla öelda midagi valgustavat. Midagi sellist, et võiks olla veidigi lootust, et vaidlusest sünnib tõde ja parimal juhul mõni toimiv lahendus. Tahan praktikuna – tarkade inimeste väitlusesse kaasamise alal – öelda kõigile poliitkorrektsuse eest ja üksikute väljendite vastu võitlejatele, et te olete teinud karuteene. Kes tahaks oma igapäevategevuse jaoks kõrvalises valdkonnas sõna võtta, kui see võib kaasa tuua avaliku alandamise kogu Eesti silmis ja mõjutada mainet rahvusvahelises erialaringis halvas suunas?